Pulmakombed on Kihnu kultuuri jäämäe veealuneosa. Maessaka (mandriinimese) ja elamusränduri jaoks on Kihnu pulm nähtamatu maailm, mis siiski elab veel tõeliste kihnlaste südames ning hinges. Suurem jagu Kihnu regilauludest olid pulmalaulud. Kihnust on neid Tartusse, kirjandusmuuseumisse, korjatud üle 800 variandi. Palju seepärast, et värsid muutusid koos ajaga ningnii mõnigi eeslaulja reastas sõnu ning sõnumeid omamoodi. Naiste käsitööd tiivustas aga soov pulmakülalistele võimalikult
kauneid kingitusi ehk veimeid kududa. Traditsiooniline kahepoolne Kihnu pulm, mis leidis aset paralleelselt nii nooriku- kui peiumajas, on hääbumas.
Esimene visuaal Kihnu pulmast on pärit Kihnu naivisti Karjamua Juani (Jaan Oadi) lõuendilt. Kunstnik oli alles 13-aastane, kui ta 1912. aasta suvel Koroksõ talus pulmas
viibis ning toimunu haruldase täpsusega meelde jättis. Pärast Teist ilmasõda Torontos loodud maali ülaosa vastab mitmele kaua õhus rippunud küsimusele – kas Kihnu pillimeestel ikkagi oli muiste kassinahaga kaetud trumm ning kas tants naine-naisega on vaid uuema aja leiutis?
Kihnu kalendri 2020 koostas Mark Soosaar, keelt lihvis Külli Laos, kujundas Vaiko Edur.
Fotod erakogudest ja Mati Koselt, Jaan Rõõmusalt ning Mark Soosaarelt. Täname Rosaali Karjamit, Maie Aava ja Kihnu muuseumit abi ning riiklikku kava “Kihnu Kultuuriruum” rahastamise eest
