Aasta Kihnu kalurina

            Kihnu ond pisike suaer kesk Liivi lahtõ.  Endsel aal oli siäl natuksõ üle tuhandõ inimese, kelle piämisteks tegevustõks olid kalapüük, ülgekütmine ning põllutüede tegemine. Kuna muad oli vähä, siis oli egä viimanõgi mua ning metsälapp kasutusõl. Metsä oli vähä ning kütteks korjati metsäst kõik ää mis vähägi põlõs. Sellepäräst olidki ennemä kihnu metsäd naasama puhtad kui pargid tänäpäevä ljõnnõs.

            Tüed olid kua ikka enämjaolt jagatud. Kui mehed olid ikka merepiäl, küll siis kivi-, kauba- või kalalaevõ piäl või siis puaetõga kalapüüdmes siis naesõd pidid akkama suoama kõikõ teste tüedegä.  Kihnu naenõ ond läbi aegõ oln tubli ning tüekäs, kis ei kardass rjõnda pistä kua kõegõ raskõmatõ tüedegä olga selleks siis puudõ suaegmine ning lõhkmine, obosõga põllu kündmine või kua mistahes ehitustüe maja külges. Kui mehed olid pitkält ää, siis tuli naestõl tehä  kõiki tüesi, mis ei kannatass edekohe lükätä. Nendel oli natuksõ kergem, kellel juba suurõmad lapsõd olid, nied olid siis ikka kua kõikõ tüede juurõs abiks.

            Piäle naa nimetet meste tüede, tuli tehä koa oma asju nagu luõmõ iest uõlitsõmine, eenä tegemine, koristamine ning lastõ kasvatamine. Pere tahtis kua seüä ning puhtõ riidi selgä. Riided tuli kua ise tehä ning egä minut, mis üle jäi, kasutati ää viel jõlusa Kihnu käsitüe tegemiseks. Ning kuna kõiki tuli tehä käsitsi, siis tekib mõtõ, et kudas küll kõiki jõuti? Aga jõuti, piäle tüede jõuti kua viel laulda Kihnu laula ning tantsi Kihnu tantsa. Ning kuna mehed olid ää, siis pidid naesõd kua taentsma omavahel, sie kommõ ond säilin kua tänäpäävä vällä.

            Paelu oli kua lesknaisi, sest karm meri võttis omalõ paeludõ meste elud. Aga Kihnu naenõ põlõ kordagi kartn, vaid ikka piä püstü kõikõlõ eluraskustõlõ vasta astn.

            Oli varanõ suiumik. Nädäl aega lõõtsus tugõv edelätuul ning kaluritõl oli sundpuhkus. Tänä tõotas tulla vaiknõ ja soe jõlm ning enämus kalurisi valmistus mere minemä. Kauna Kustil olid mutid juba puatis, viel viimsed edevalmistusõd ning sõit võis piäle akata.

            Kusti oli suurõ kondiga, piä kahemeetrine mehevolask. Eledäks liekn juusõd ning pruun njagu riääksid selged kielt sellest, et suurõm osa aega viitis sie mies merepiäl. Vanust paistis olad viiekümne kanti ning kas siis sellest või suurõst kasust olid tämä liigutusõd rahulikud ning läbimõtõldud. Tegu paistis olad mehegä, kis tundis oma tüed otsast lõpuni ja tegi sedä südämest ning ikka kui merd nägi, tuli tämä silmä siokõ omapäräne säde. Lapsi oli tal kolm ning kõik juba kodont välles oma elu elämes, pojad olid laevõpiäl ning tüdär teissküläs mehel. Kodo uõtas tedä ainult naenõ Maali.

             Puõlõ tunni päräst võis kõegist kulda pärämootoritõ surinat ning nähä puata suundumõs egäüks oma lemmikkoha piäle. Kauna Kusti võttis kursi Männämadala tuõdri juurõ, sest juunis võis sjõnna juba ahunast küläse uõta. Suarõ Madisõ puaet suundus Imutlao piäle, Kuusõ Karla ning Karja Kalev võtsid suuna Suurõtjaku tuõdri juurõ. Egäühel oma luõtusõd ning uõtusõd suaaja suur suaek.

            Kauna Kusti sai ühe jaa sisse ning läks otsa uatama, et kas mõni kalapoeg ond juba mutti kua pugõn. Jõudis just ühe muti ää uata, kui Karja Kalevi puaet juurõ sõitis.

            Kalev oli aastat kolmkümmend vana ning vähäldäse kasuga kõhna mies. Silmest paistis tal ikka siokõ riukalik säde ning suu oli naerul, ühesõnaga mies, kis läks elust läbi nagu nuga võist egä lasõss murõdõl oma südämesse pugõda.  Millegipäräst oli ta aga ikka viel poissmies, kuigi näitsikusi, kis olõks talõ läin, oli kuuldavast küll. Miks aga ükski lüegile ei piäsess, sedä tiäb küll ainult Kalev ise.

            „ Noh, mis nähä ond kua?“ küsüs Kalev

            „ Ei põlõ sii erilist kedägi, puaer ahunapoega nägi. Mis siol siäl Suurõtiaku juurõs oli?“

            „ Egä siälgi kedägi erilist olõss, uatasi kaks mutti ää, esimese piäl oli kaks ning teese piäl üks ahunas. Piäb vist korra Tibrikä proovma minemä, ehk siäl ond mõni kalapoeg rohkõm.“

            „ Siol, Kalev, kiire puaet, mine käu ää jah. Uata mis siäl ond, mia panõ täna puaer jada viel siia, natukõ sügävämälõ, äkest siäl ond mõnda“ arvas Kusti

            „Egä üle kaeksa-üheksä meetri maksa minnä, siält võib üese jõrmsa kiisalaadungi suaja“ andis  Kalev nõu

            „ Sedänd küll jah, aga miol kua nüüd kajalued olõmõs, iä uata“

            „ Ah et tõid kua lõpuks siis ikka kajaluõdi ää ve? Kas mõnõ kallima või sioksõ kõeigõ prostama?“

            „ Mia tahtsi küll sedä kõeigõ odavamat, aga olõsmitte praegu ning siis pidi selle 2700 kroonitsõ ää ostma. Miokõ siol ond?“ küsüs Kusti

            „ Miol sie kõeigõ odavam, 1700 krooninõ. Piäasi, et sügävusõ ää näutäb, muu põlõ tähtis“ vastas Kalev

            „ Eks ta olõ jah, kalanäutu maksa ühti tõsisõlt võtta.“

            „ Egä põlõ kuuln, kas „sõpru“ kua uõmõ uõta ond ve?“ küsüs Kalev

           Kusti mõtlõs natukõ ning vastas: „ Kulda põlõ oln aga lubab jõlust jõlma, egä sie ime põlõ, kui uõmõ umiku sii ond. Ehk jälle siia vällä tulõ otsmantõ.“

            Kalev nuõgutas, tõmbas mootori käumä ning kieris otsa Tibrikä puõlõ.

            Kusti pani kua mootori käumä ning võttis suuna idäpuõlõ, siäl piäks natukõ sügävämäks minemä. Kui kajalued näutäs kaeksat meetrit, taotas lobi sisse, pani muti pardapiäle ning akkas pisitasa mutti laskma.

            Päe purjetas juba kesk taevast kui enämus puaeta randa tahakohe jõudis. Mieste miel oli rõõmus, sest püüs oli meres ning mõnda ikka teese päevä luõta oli. Kuusõ Karla jõudis natukõ ennemä kui Suarõ Madis ning uõtas Majaka all Madisõ ää, et kua Imutla puõlt kalasõnumi suaja

            Karla oli egäs mõttõs keskmine mies, pikkus paistis sjõnna meeter kaheksakümne kanti ning kualu seier võis kua umbõs keheksakümne piäl seismä jäädä. Juustõ värvi oli kua raskõ üteldä, ei olõss nämäd tumõdad egä eledäd. Aastu oli elätud neljäkümne jagu. Kodo olid tedä uõtamõs neli viel alla täüsigä last ning naenõ Tiiu.

            Madisõ puaet jõudis kua randa ning juõsis kriginäl kruusassõ. Madis ise oli nuõr, aastu mitte üle kahekümne viie ning värskelt, allõs kuu aega tahakohe, naesõ majasõ tuõn mies. Pikkus võis küündi meeter seitsmekümne kanti ning liha oli kua luudõ piäl üsä vähä.  Üks eripärä, mis otsõ silmä akkas oli sie, et kui juusõd olid tumõpruunid, siis silmäd olid elesinised. Madis ei jõvass viel puatis püstügi tõousta, kui Karla juba hüüdis:

            „ Noh, mis siäl Imutla puõl kua meri näutäs?“

            „ Siäl ikka oli mõni ahunas, mia uatasi puaer mutti ää, ühe piäl oli setse ning teese piäl üksteist ahunast. Mõni kiisk oli kua päävä nähä, ei tiä kas üese kiilub kiisaraipõsi täus ve.“ arutas Madis

            „ Kui ikka päävä juba kiiska näutäb, siis ond üese neid karta küll. Naa kui päe luuja lähäb, akkavad ju kiisad kjõpma. Varssi piäks ju vesi naa soojaks minemä, et kiisad sügävä ää kolivad. Kõegõ ullõm ju sie, et kiegi taha neid kuraedi kiisku osta kuantõ, olõks mõnõgi sendi suan.“ oli Karla murõs

            „ Sie ond küll jah kehvä, muttõst tulõb vällä võtta, kallist aega kuluta, mutta lõhkvad kua viel ning panna põlõ kusagilõ- vala metsä alla maha varõstõlõ ning rebästele. Üks iä asi ond ainult sie, et rebästel kõhud täus ning jätväd kanad rahu.“ rõõmustas Madis.

            Karla viis bensiinipaagi ning leväkoti autussõ, tuli viel mereiääre, tõmbas puadi kõrgõmalõ ning hakkas koo puõlõ siädmä. Madis mõtlõs viel puadi juurõs ning pidäs aru, kas kodont viel mõni mutt tõua ning õhta sisse viiä või aitab tänäseks.

            „ No mis sia, Madis, viel arutad, lähme koo süemä.“ kutsus Karla

            „ Kere ju ele küll, aga mia mõtlõ, kas kua asjad koo viiä või piäks viel õhtapuõlt mõnõ muti sisse viimä“ ei suudass Madis ikka viel otsusta.

            „ Eks sia nuputa siis, mia lähä egätahes koo ning tänäseks aitab. Mia võta umiku mõnõ muti juurõ, et pääväpüüki tehä. Elistä kua kui mõnda kuulõd. Praegu ikka vesi viel sügävämäl naa külm, et võib üepäävä mutta siss küll oida. Mia piäb õhta jälle ühe kirja tegemä ning ää suatma.“ Pidäs Karla plaani.

            „ Ju jah, mia läha kua koo,ju päräst nähä, kas viisi viel minnä“ arvas Madis

            Mereiäär jäi tühjäks, kalurid läksid koo ning turistä olõss koantõ nähä. Päike akkas luuja minemä, meri ning silmäpiir olid sjõlõdad, aenult kaugõl Tibrikä poi juurõs paistis kaubalaeva kuju. Sui oli täüs elujõus ning piäle pikkä torma tõotas tulla pikält kua jõlust tuulõvaiksõt ning sooja jõlma. Soe ond kua kalamehe vaenlanõ, sest kala lähäb ruttu käest ää ning ruttu tulõb merepiält ää tulla. Õnnõks ond aeg naa paelu edekohe läin, et kua Kihnu ond jõudn iämasinad ning kalurid suavad iä merepiäle juurõ võtta. Sie ond ette suurõks abiks, sest ühekorraga suab rohkõm tüed ää tehä ning kala seesäb kaua värske.

            Õhtanõ aeg ond kellele puhkusõks, kellele kodostõks tüedeks aga kua muudõks asja aamisteks. Nimelt oli Kuusõ Karlal piäle meretüe viel kua kaluritõ esindämine ning õhta oli paras aeg hakata ministeeriumilõ järjekordsõt kirja kogo panõma. Ikka murõks sie, et mutisilm piäb  siäduste järge olõma liiga suur ning sellega ahunast sua püüdämte. Sjõnnamuani ond kõik edepanõkud tehtüd kurtõlõ kõrvõlõ, aga egä sellepäräst maksa püssü põõsa taotantõ, ikka tulõb edekohe proovi, äkest ühekorra suavad kua siädüseviänäjäd asjast aru.

            Kaluri umik akkab vara piäle ning sui kui pikält valgõ, ond kaluritõ unõaeg lühüke. Tehässe nalja, et talvõ aega magada küll jälle.

            Kell kolm umiku ond kalurid juba enämält jaolt tegutsõmõs. Kauna Kusti oli kua oma naesõ   Maali juurõ võtn, siis suab osa kalu juba merepiäl vällä võtta ning suab kalad varõmini ää viiä. Puarikümne minuti päräst oli meri juba puaeta täüs ning egäüks oli amõtis,kissi viel sõitis, kissi oli juba muttõtarimisõga amõtis. Kuna jõlm oli täütsä plankvaga, siis Kusti taris mutta ning Maali oli aertõ piäl.

            „ Paestab täutsä jõlus värk olõma, puar-kolm kilu tulõb muti piäle ää. Kiisku põlõ kua eriti paelu, puaer tükkü mutipiäle. Teesed jaad natukõ sügävämäl, siäl võib mõni kiisk rohkõm olla.“ riäkis Kusti Maalilõ

            „ Tiä mis sie jõnd praegu ond kua?“ küsüs Maali

            „ Eele mia elistäsi korra Roho Matilõ, ollõ praegu kakskümmenviis krooni. Aga kui jõlmad jõlusad, puadid meres ning kala tulõb, küll siis lasvad jõnna maha jälle“

            Maali aenult noogotas tõsisõlt ning pistis aerud veesse.

            Kauna pere püük läks korda, testelgi oli omajagu kala ning kõik, kis viisid oma kondid kodont vällä aada, tiensid natukõ leväraha. Kua jõnd seisis paikõs. Eks sie kalamehe elu ondki siokõ, et vahel suab mjõtu nädälit järjest tieni, vahel sua mjõtu kuud punast krossigi. Ning kui muud tüed põlõ, siis tulõb pikält ede mõtõlda, kindlat palgapäävä ju põlõmtõ ning seda, mjõllas jälle natukõ  raha suab, ei tiä kiegi. Juhtub siokõst aega kus ond pikält torm ning kui jõlm jõlusaks lähäb, siis põlõ jälle kala või ond jõnd naa muas, et tasu üldse mere minnägi.

            Neli päävä olid jõlmad jõlusad, mehed said meres käüä ning kala tuli kua päris jästi. Jõnd läks küll natukõ alla, aga mitte vägä paelu.     

            Viiendä umiku aga puhus tugõv idätuul, õhk oli jahedam ning kalameestel jälle aega mutta tarida ning järgmiseks püügiks edevalmistusi tehä. Murõ puadi päräst aab aga kaluri umiku ikka korra randa, et vuata, kas vesi põlõ äkest tõusn ning puat põlõ lainõga õerma akkan.

            Karja Kalev, Suarõ Madis ning Kuusõ Karla juhtusid ühe aaga Majaka alla, uatasid oma puadid üle ning siis oli aega kua törts juttu puhuda.

            „Tänä annab engetõmbõ päävä, aga uõmõ lubab jälle muutliku suunaga. Suab mere jälle:“ tegi Madis otsa lahti  „ Kudas teitel püük õnnõstus kua?“

            „ Miol läks küll iästi“ arutas Kalev „ Sai neljä pääväga ligi kolmsada kilu ahunast käde, njapüotsaga kiiska kua, kudas siol läks?“

            „ Midagi ikka oli kua, naapaelu ei olõss aga puaersada kilu juõsis vällä.“vastas Madis

            Karla tegeles oma puaadi juurõs ning tiess kuulmagi.

            „ Kuulõ, Karla, kudas siol oli?“ Küsüs Madis

            „ Miol lagus mootor üle-eele ää ning rikkus ühe üe ää, aga kua puarisaa kilu ringi korjasi ää“

kurtis Karla

            „ Mis siis viga oli?“ tahtis Kalev tiädä

            „ Süütepuel ütles üles, aga õnnõks sündüs vana mootori süütepuõl piäle, sedäsi, et eele sai vällä jälle. Piäb uiõ süütepuõli murõtsõma, sie praegunõ kua vana, mine tiä, mjõllas üles ütleb.“

            „ Jah, tieb viha küll, kui jõlusa jõlmaga piäb mootori päräst kodo paessma. Kas Talina puõlt kua mõnda uudist ond ve?“ tahtis Madis tiädä

            „ Kuulõ siält mitte tulõ kedägi normaalsõt. Mia ei tiä, miks sedäsi ond, et naa kui ministeeriumi lava taha tüese suaavad, siis kaob ää egäsugunõ loogiline mõtlõmine. Mitte kudagi ei taheta aru suaja, et muti silmä vähändämine aitab kalavarusi kaitsta. Üritä nendele egätepidi selgeks tehä, aga tulõmust ei põlõ nähä.“ oli Karla murõlik

            „ Ju riik kardab, et lähäb pankrotti kui kaluritõ käest enäm trahvirahasi suantõ.“ oli Kalev veendunud.

            „ Paestab küll sedä muõdi.“ oli Madis nõudus

            „ Mia nägi eele Urva Annit, tämä ju Riigikogos ning siäl keskkonnakommisjonis. Lubas keväde selle kommisjoni Kihnu tõua. Ju proovimõ siis kua siältpuõlt asju aada. Mia pommita ministeeriumit kua ikka, et mieelest ää ei lähäks.“ olid Karlal tulõvikuplaanid tehtüd

            „ Katsu jah ikka neid asju aada, muedu ju varssi suagi enäm merepiäle.“ andis Madis nõu, uatas taeva ning lisas: „ Ei aita, tulõb koo kaduda, uatagõ mioksõ pagi üles aab, üsä niipiä ond müristämine ning padu lahti. Teitel põlõ kedägi, teie aututõga, aga mio lüeb mootorratta piäl limbiks.“

            „ Ei, tulõb kua minnä, puadid ond kõrgõs, naa paelu ei toheks vett tõsta pagiga, et puadid ooma akkavad. Tagant paestab selgeks kua minäd ju.“ arutas Kalev

            „ Lähme jah, ju elistäme, kui mõnda kuulõmõ.“ oli kua Karla päri

            Sedäsi lähäbki kaluri sui, puõl aega merepiäl ning puõl aega kodo. Mida sügüsepuõlõ lähäb, sedä rohkõm tulõb puhkusõ päevi, sest jõlmad lähtväd tormõmaks ning mere suab ikka vähämä ning vähämä. Kui paelu nied pääväd puhkusõpäeväd ond, sie ond juba egäühe oma otsusta. Muttõ tarimine ond üks lõputa tüe ning muud kodosõd tüed ju tahtvad kua tehä. Mõnõl ond viel luõmad, piäb einu tegemä, kartul tulõb kua keväde maha panna, sui arida ning sügüse kua üles võtta. Liõnnainimeste arvatõs ond kihnlastõ elu lihtne, sellepäräst et talvõ ei piä kartuli ostma vaid võib keldrist tõua, aga sie pisiasi unutaksõ ää, et kartul tulõb ju keldri kua suaja.

            Kua majad ning õuõd tulõb kordõs oeda. Kui ennemä oli suurõmosa õuõsi niitmätä ning lilli oli ainult mõnõs õuõs, siis tänäpääväl ond suurõmalt jaolt kõikõl õuõ murud jõlusast niidetüd, lilli maja ümbert täüs ning kua majad jõlusast korda tehtüd. Muedugi ond sie lillendus ikka naestõ rjõda, aga mehed aitavad ikka kua, küll mulda ning kivä vädädä, muru pügädä ning muudki tehä. Sie, mioksi töid egäüks tieb, on peredes erinev, mõnõdõl ond ää jagatud, mõnõdõl tieb sie kelle parasjagu aega, mõnõdõl ond lapsõd suurõd ning aitavad. Ükskõik kudas või kis, aga piämine ond, et tehässe ning Kihnu suaer lähäb ikka jõlusamaks.

            Sügüs lähäbki rohkõm merejõlma uõtamise piäle. Kuulataksõ jõlmatiädet ning ollaksõ valmis otsõ mere minemä, kui aga jõlm sedä lubab. Tulõb ede isegi sioksi kuid, kus suab aenult ühe või kaks päävä mere. Kuna tormad tulad vahel kua ootamatult, siis ond tihedäd kua juhud, kus mutid pori täüs panõb. Õnnõks ond tänäpääväl survõpesurid, ning nendegä suab ruttu mutid jälle puhtaks, ennemä tuli sie tüe kõik käsitsi ää tehä ning vahel oli pori naa paelu, et päevis jõuti ainult mõnõ muti ää puhasta.

            Sügüse süvenedes akkavad kalurid juba valmistuma iäalusõks püügiks. Tulõb üle uata kõlk ning oedõ, samuti kontrolli üle tuurad, oitmõargid, supakullid, nõudõskepid, linnud ning nõudõspael. Egäks juhuks piäväd olõma kua jalgravad, sest vahel ond iä naa ljõbõ, et muedu seesä püstügi, riäkmätä siis tüetegemisest. Suurõmal osal mestest ond kua tehnikä, sasjaga iä piäl liiku, kas siis mootorrattad, mootorsaanid või tänäpääväl kua ATV-d. Mootorrattu ning ATV-si kasutaksõ kua sui, aga saanid ond ikka aenult talvõ kasutamiseks ning neid piäb eriti uõlõga uatama, kas eli ond olõmõs ning kudas lindi olukord ond.

            Tänävasta jäi sügüs lühükseks, jõlmad läksid külmäks ning ühel iäl pääväl oli iä naa paks, et kannatas piäle minnä. Esimesed julgõd olid valmiis otsõ kua sedä ää kasutama, et ruttu mõni mutt alla suaja. Esimese iä alt ond ikka suurõm luõtus suagilõ. Talvõ tulõb sügävält läbi mõtõlda, kussõ mutid aada, sest ümberaamine ond raskõ. Sui põlõ kedägi - võta vällä ning vii teise koha piäle, talvõ aga tulõb ulka raskõt tüed ää tehä, et mutid sisse suaja.

            Kõegõ esimene, kis Siärekülä alt vällä läks, oli Oksa Mitta. Esimesed mutid aetaksõ ju naa õhuksõ iä alla, et augu juurõs sestä ei kannata ning käuä tulõb oitmõ piäl, oedõ toetab alt iäd ning sedäsi suab mutid alla. Sügüsene iä ju sjõtkõ, paendub ning vetrub, aga katki ei lähä. Egä sie jutt, et kui iä kajakat kannatab, siis kannatab kua Kihnu kalamiest, põlõgi valõ. Muedugi tulõb ede kua juhusi, kus mõni läbi saab  ning perse märjäks tieb, aga sedä juhtub arva.

            Oksa Mitta sai juba kaks auku sisse ning akkas parajuttõ oedõt alla aama, kui ruõgõst tuli järgmine mies vällä, kõlk ies ning oidõ taga lohesõmõs. Käümise järge paistis sie Topi Kolla olõma.

Kui Mitta oli allõs nuõr alla kolmõkümne mies ning pisikest kasvu, siis Kolla oli juba üle kaheksakümne ning tõsinõ keskendun njagu näutäs, et tulõst ning veest läbi käun. Oli ju Kolla viel üks vähästest elusolõvatõst ülgeküttest ning pikä elu jooksul näin nii nälgä, sõda kui muid raskusi. Oksa Mitta toetas käed tuura piäle ning imetles, et vana suur mies julgõb sioksõ õhuksõ iägä mutalõ tulla. Kolla jäi viiskümmend meetrit iemäl sesmä ning hüüdis:

            „ No jõudu! Kussõpuõlõ sia minemä akkad?“

            „ Miol oli plaan siit vasta Tõstamaad põruta mingi kuus mutti. Rohkõm vist mahugi, väljäpüõl paistab iä üsä papriks minät.“ vastas Mitta

            „ Selge pilt. Mia lähä natukõ Umalao puõlõ ning akka siält aama. Miol põlõgi plaanis rohkõm aada kui neli mutti oma värske jaoks. Äkest trehväb punast kalagi.“ luõtis Kolla

            „ Kulda oli, et Sjõlla-august oli juba eele mõni vorell suadud. Sjõnna tegi idä tuulõga ennemä iä piäle ning Kauna Kusti oli juba üleeele mõnõ muti alla aan.“ oli Mittal uudist edekohe anda.

            „ Juuka sii kua mõni vorell uõdõrdab.“ võttis Kolla asja kogo ning akkas jalaraudõ kriuksus astma.

            Mitta lugõs sammud ää ning võttis järgmise augu ede. Iä oli õhukõ ning lihtne raiu. Neli auku siss, läks Mitta esimese augu juurõ tahakohe ning pani oetmõ liini, sjõdus kivi otsa ning lükkäs oetmõ iä alla. Sioksõ õhuksõ iäga ju lust aada, oedõ paiestab läbi ning otsõ nähä, kas juõsõb jõlusast või ond troomi kua, mis oitmõ kursist kõrva lükkäb. Tänä paistis kõik jõlus olad oedõ läks täpselt kesk järgmist auku ning ruaati olõss tariski. Egäks juhuks tuli ikka ruaet juurõ võtta, sest mine tiä kas järgmisest august kua naa ljõbõdalt lähäb. Nõudõsaugust oedõ edekohe aetud, võis oetmõ küljest allalaskmis paela lahti sjõduda ning esimese augu juurõ jälle tahakohe minnä, et esimene mutt alla tõmmata. Mitta läks, pael loha taga, kui äkest iäkrudina ning Kolla tuuralüeke iält segäs  tillevoni elin. Mitta urgitsõs taskust moodsa aa abimehe vällä ning pani kõrva iäre

            „ Alloo! .... Jah, mia akka just esimest mutti alla aama....... Iä ond normaalnõ, mingi viis-kuus senti, aga kannab jästi. Natukõ nagisõb, aga sie ju normaalnõ. ..... Selge, mia tegutsõ kua edekohe.“ Panõb uiõ aa imeviguri tasku tahakohe ning jätkäb ühtegi ülearust liigutust tegemättä tüed.

            Päe ronis muudkui õhtassõ ning uatas kudas ümber terve Kihnu kalamehed tegutsõsid. Kis aas üsä madala punasõ kala mutta, kis proovis naa kaugõlõ minnä kui kannatas, et mõnõl ahunal ännäst kindi suaja. Egäühel tiejuheks esivanõmatõ ning oma kogotud tarkusõd ning kogõmusõd.

Kaluri elukutsõ ond läbi aegõ ikka õpitav läbi kogõmustõ. Kaluriks ei sua õppi kuõlis, sest ega koha piäl ond oma püügitehnikä ning püügivahendid. Piäb tiädmä kua kala liikmistiesi ning katsma mutid risti ede panna, siis ond suagiluõtus suurõm. Egäkord aga ei sua sedä kasuta ning siis tulõb mutid panna, kudas juhtub. Tihti tulõb uata kua troomi sest risti troomi pandud mutid mässib ruttu pori täus, kui alla troomi jääväd vahel päris puhtaks või siis ond pori tunduvalt vähämä.

            Umik oli sompos ning aell, isegi päävä kohta ei pastass läbi. Puhus kerge luõdõ tuul ning tumõ riips kaldajeäeres andis märku kergest veetõusust. Siärekülä all olõss probleemi, võis julgõlt iä piäle minnä, ühelt puõlt toetas iäd Kakrasiär ning teeselt puõlt laiud.  Kua Sjõlla aukus võis     enäm-vähäm kindel olla, siäl kua madalad ümberkaudu, muulal võis tekki oht, et viib mere lagõdaks. Kaluri instinkt ning kogõmusõd ütleväd ikka ää, kas võib iää piääle minnä või tulõb uõta kui tuul kieräb või vesi alla lähäb. Ette arvad ond ikka juhusõd kui kalurid eksuvad ning mõni triiviä piäle jäeb, sie juhtub ikka siis, kui loodus mõnõ uõtamatu vimka tieb.

            Läbi umikusõ vaikusõ akkas kostma mootorratta iäl, ikka valjõmini ning valjõmini. Sie oli Oksa Mitta, kis tuli mere olukorda indama. Sigatsuaru lautris asõndas vaatlustorni liivaunnik. Mitta astus mootorratta piält maha ning ronis mäe otsa, võttis taskust kiikri ning uuris pikält-laialt mere läbi. Jäädes arvatavasti vaatlustulõmustõga rahulõ, pistis kiikri tasku, ronis mäeotsast alla, võttis mootorratta korvist mutikoti ning siädis sammud kõlgu puõlõ. Kõlgud ond kaluritõl ikka mereiäres ning asjad siss, sest tese kaluri asjad ond pühäd ning puutumatud. Mitta kontrollis mõttõs kõik asjad viel üle, et kõik, mis taris, ikka olõmõs olõks, murdis kõlgu lumõküljest lahti ning võttis suuna mere puõlõ.

            Ruõgõ vahelt vällä jõudõs oli tunda kerget laenõtust jalgõ all, sest tuul oli väljäst, lagõ vesi ligedäl ning iä õhukõ, aga sie ond esimese nuõrõ iäga tavaline asi. Tülõb ede isegi sioksi juhusi kus iä ond tükkeks, nied tüküd liikvad lainõga ning ikka ond mehed merepiäl. Muedugi piäb siis iäl juba omajagu paksust olõma ning piäb olõma kua täitsa kindel, et meretuul püsib, vastasõl juhul jääb kogõnud kalur muapiäle. Sellepärast ond kaluritõlõ täpne iõlmatiäde ette tähtis ning uataksõ läbi kõik lähiümbrusõ jõlmaennustajatõ lubamised. Mõnõd usaldavad kõegõ rohkõm Esti, mõnõd Suõmõ, mõnõd Venemua või siis viel kellgi muu jõlmaennustusi. Kuna tänäpääväl ond kõikõl juba kua mobiiltillevonid, siis jagatakse kõiki uudisi aktiivselt omavahel. Vanõmad mehed andvad kua ikka nuõrõmatõlõ nõu ning õpõtussõnu, sest aastatõga omandõt kogõmusõd ütleväd kua, mjõllas mingist jõlmakuarõst tuul tavaliselt valjõmaks lähäb ning mjõllas jälle vaikib. Meite meredess põlõ sioksi nähtusi nagu lõunamua meredes, kus täpselt kellä järge toimuvad tõusud ning mõõnad, aga oma pisksed siädupäräsusõd ond kua sii.

            Mitta jõudis esimese augu juurõ, lõi supakulliga augu lahti, sest jõlm oli üsä pehme ning iä augu piäl õhukõ ning tõmbas nõudõskepigä allalaskmispaela vällä. Kuna vesi oli madal siis oli mutt ligi nähä. Mitta võttis mutiaenast kindi ning nõksutas mutti, et kui juhtub kala piäl olõma, siis kala akkab kua liigutama. Madalass veess sie muedugi eriti tulõmust ei anna, sest mutt liigub aenult mõnõ meetri. Kua Mitta ei tunnõss mingit liikmist, tõusis ning suundus järgmise augu juurõ, tegi siäl sama toimingu ning südä nõksatas rõõmust, alumise muti piäl oli kala tõmbamist tunda ning välimise piäl kaks ahunast täitsa ka silmägä nähä. Ei sii olõss enäm aega raesata, asjad kõlku, oedõ taha ning uusi mutta aama, sest kogõmustõst ju tiädä, et päe, kaks, kolm ning ond kala kadun jälle. Kakra siäre puõl paistis viel puaer miest mutta aavat, laidõ puõl oli meri tühi.

            Kui kala ond, siis kaluritõ miel iä ning aeg ning tüe lähtväd lendes. Nied ond sioksõd arvad juhud, kui päe tundub ette lühüke, ning õhta meenub, et põlõ päävä kohta süengi. Ei lasõss Mitta egä teesedki segädä ennäst asjaolust, et uõmsõks lubas lõuna tuult ning kui vesi maha ei lähä, ond tõsinõ iä ääviimise oht. Egä sie probleem põlõ kuantõ, sest iä oli jõlus sjõlõ, ning kui ää viib jääväd mutid maha. Piäasi, et mingisi poisi või muid lohestisi kusagil iässe ei põlõ kültän, siis käristäb mutid ää või viib täütsa minemä.

            Esimeste valguskiirtegä olid mehed juba randõs uatamõs, sest tuulõ oligi lõunassõ võtn, ning kõik tahtsid nähä mis iäga tein ond. Nagu arvata, oligi iä suurmõst läin, ning aenult kjõtsas riip oli viel kivikuemmõss.

            „ Ei aita, tulõb puaet ää tõua. Siol põlõ mõtõt akata puati venütämä, lähme tuõmõ mio puadiga sio mutid kua vällä.“ tegi Mitta Kollalõ edepanõku.

            „ Võib küll. Kas mia tulõ abi puati tuõma kua ve?“ küsüs Kolla.

            „ Ei põlõ taris, miol puaet kjärupiäl valmis, ainult autu taha panna ning kõik. Mine tuõ param kodont pisike mootor, lihtsam vädädä. Miol aenult viieteist jõuline, sie raebõ raskõ,“ arvas Mitta

            „ Muedugi, miol kolmõ ning puõlõnõ pisike olõmõs. Mutid naa ligedäl ning sõita vähä, et põlõ mõtõt suurt mootorit vädädä jah,“ oli Kolla nõus.

            Sõni kui Mitta Kollaga oma asju tõid, jõudsid, puaet traktori taga, juba randa kua Kauna Kusti ning Suarõ Madis. Nendel turritasid puadist vällä virid ning mutikotisuud. Kuna iä läks ää üese, siis oli egäti alust arvata, et kala jäi maha ning võis luõta tõsist suaki.

            Kustil ning Madisõl oli puaet juba kjäru piält muas ning sammud juba merepüõlõ siätüd, kui Mitta tahakohe jõudis. Kuna egä minut oli tähtis, siis olõss aega isegi juttu puhuda. Mittal ning Kollal olõss naa kiiremte, nendel ju püüs püüdis. Kui Mitta oma puadi veesse sai, taotasid teesed juba viri sisse ning akkasid eitmä.

            „ Lähme tuõmõ sio mutid kõegõpiält vällä, siol vähämä ning arvad kua.“ pakkus Mitta

            „ Võib küll.“ oli Kolla nõus, võttis taskust GPS-i vällä ning lülitäs tüese

Sõni kui aparaat satelliitä otsis, arutas Kolla lahti kua tragi paela, et kõik jõlusast lähäks. Kui sedäsi mutta otsma minnä, ond kaluritõl ikka pisike jõrm nahavahel, äkest põlõgi mutta enäm, sest kunagi ju ei tiä, mis võis iäl taga lohesõda. Ka Kollal käüs värin südämest läbi - tragi lohesõs tühjält, takõrdus vahel kergelt mereroho ning lammututtõ taha.

            „ Kurat küll, minemä viin või,“ arutas Kolla

            „ Kas proovsimõ täitsa otsa piält ve, lähme natukõ edekohe, ots võis ju juurõ lohesõda. Kui jäme allalaskmispael siol oli?“ küsüs Mitta

            „ Pael oli küll piinike tamsa, aga liõbõ põhe, võis küll natukõ lohesta enne kui katki tõmbas, Lähme puarkümmend meetrit väljäpuõlõ.“ rahusta Kolla ennäst

            Ning siäl sie oligi, äkest jäi tragi kindi, Oli tunda muti venümist ning Kolla suurõks rõõmuks kua tugõvat kala tõmbamist. Vanad kalurid tundvad eksümatult  ää miokõ kala tõmbab. Egäl kalal oma mued, osa tegäd jarska nõksatusi, osa venütäväd pikält. Tõmbamise tugõvusõ järge võib enäm-vähäm üeldä kua kala suurusõ.

            „ Kuulõ, lasõ ligi, taha akkas ning suur vorell ond kua otsõ tragi juurõs tunda. Et kurat nüüd ää ei lähäks.“ oli Kolla uatamata vanusõlõ elevil nagu poisikõ.

            Mõni sekund ning juba paistis mutt ning paras puarikilunõ vorellipoiss kis Kolla suurõks rõõmuks oli tugõvast mutti sisse mässitud.

            Puõlõ tunni päräst olid Kolla mutid käes ning vanamehe niagu säräs rõõmust, sest puadipõhjõs kargas kolm jõlusat vorelli, kõik sioksõd puarikilusõd poisid.

            „ Siol läks küll iästi, lähme uatamõ kudas miol ond, miol kõik ahunamutid.“ oli kua Mitta  teese ülõ õnnõlik.

            Kuna jaad olid kõruti, siis juba puari minuti pärast näutäs Mitta GPS kohalolõkut. Tänäpäeväl ikka lihtsam, kaluritõl ond egäsugusõd abivahendid asukoha määrämiseks. Vanasti pidi täpselt jälgimä kogu tie kompassi ning kellä, siis viel kõikõ jadadõ otsõst panõma täpsed muakuõsid. Kaluritõl oli täpselt tiädä egä kõrgõm puu või metsätukk või metsäsälk. Suurõks abiks olid kitikutornid ning muud kõrgõmad mastid ning ehitised. Kõik tuli kua ju miele jättä, egäpäe uiõd kuõsid, kui jaad jälle teise koha piäle viidi. Nüüd põlõ muud, kui lasõ aparaadil kohalõ viiä. Muidugi ond ädä siis, kui aparaat üles ütleb, kuesa uadatud põlõ. Kas selle kartusõst või naasama vanast arjumusõst vuatavad kogõn kalurid ikka enäm-vähäm kua silmäjärge jadadõ asukoha.

            Mitta viis puadi otsõ natukõ jaa keskemäle, et mitte aega raisata ning tulõmus oli kua olõmõs, naa kui tragi sisse taotas, otsõ oli tunda kua muti tahajäämist.

            „ Midagi ond mädä, kolõ raskõ ond mutt.“ oli Mitta nõutu

            „ Porimntõ sua olla, miol olid ju puhtad, äkest kala täus.“ rahustas Kolla

            Pilt mis avanõs, oli kua Kolla sugusõ vana kalakulli jaoks jahmatama panõv. Meres paistis ainult ahunatõ rivi, nagu sõjamehed külg-külje kõrvõs. Ei olõss siokõst kohta kust käegä kindi võtta, kala oli kala külges.

            „ Siokõst asja ond mio silmäd küll ainult mõnõ korra näin.“ ei suudas Kolla oma üllatust varjata.

            „ Miol ei põlõ viel sedäsi täus oln, sii ju neid mjõtusada  tükkü muti piäl.“ suutis Mitta suurõst rõõmust vaevu kõnõlõda. „ Mudugi võib välläpuõl tühjemäks minnä.“

            „ No kui lähäbki natukõ, päris tühjäks ikka ei lähä. Mis sii lobisõba, akkamõ tegutsõma, siol mjõtu jada siss ning päe ju lühüke.“ pani Kolla ede, võttis aerud peo ning surus aerulabad otsustavalt veesse.

            Mehed tüetäsid mjõtu tundi, kõik jad olid kärbusõviisi täüs, puaet läks üsä madalaks ning ahuni võis kolmõsaa kilu kanti olla. Siokõ saak enne talvõ ond tõsinõ sõna ning aitab tugõvast kaasa edukaks talvõ üleelämiseks. Egä tüe põlõ sellegä läbi, kui mutid merest käe ond, nied tulõb kõlguga autu juurõ vädäda, siis kodo kalad vällä võtta ning kõigõ raskõm ond nied kua maha müüä. Sui põlõ kedägi, kohapiäl ond kogo ostjad aga praegu praam ei käu ning kieegi kala koa ei osta. Tulõb kudagi ise lennukigä üle suata. Muedugi lisareisi selleks suab telli, aga raskõ ond mjõtusada kilu kala kahakordsõtõsse kottõssõ pakki, siis lennuväljäle vädädä ning kudagi kua lennukissõ toppi. Sie ondki ainukõ murõ mis juba otsõ kaluri murõtsõma panõb ning natukõ suurõ suagi rõõmu segäb. Õnnõks ond jõlmad jahedad ning puaer päävä ond aega asjaga tegeledä.

            Kui Mitta õhta ies kalakuõrmaga koo jõudis, olid kaks naabrinaist juba kohal, põllõd ies ning pugid käes. Siokõst suurt suaki käüäkse ikka abis vällä võtmõs, mõni tienib natukõ leväraha, mõni tahab abi iest kala. Kasu suavad kõik omajagu. Kalur ju üksi jõva kõiki tüesi ää tehämte, ikka piäb kodo abijõud olõma kis aitab kalu vällä võtta ning mutta tarida. Kalur piäb ikka merepiäl käümä ning uõlitsõma selle iest, et muttõl olõks ikka ljõna kua siss. Tali ondki sie aeg, kui muti argi taga iõstu ning kevädeks uiõd ljõnad sisse aada.

            Nagu kõik sii elus arenõb ning muutub pidevält, nii kua muttõ parandamine ond suan uõpis teise tähenduse. Viel kolmkümmend aastat tahakohe parandati mutta kaks korda aastas kevädpüügiks ning sügüspüügiks. Korralikumad proovsid ikka nendeks püükeks oma mutid kõik korda suaja, sest nied olid suurõma meeskonnaga püügid ning äbü oli ju, kui teistel kordõs mutid, siol aga viimasõd narakad.

            Keväde mindi ju otsõ lõppõ kui iä natukõ liikma akkas. Kõigõ parõm oli kui õnnõstus kudagi Pärnu vällä minnä ning siält siis iä taga pisitasa välläpuõlõ tulõma akata. Kala oli paelu ning oidis ikka iä alla. Naa kui natukõ iäd liigutas, olid kalurid otsõ platsis ning lassid iä taha mutta. Sie oli ohutum kui iä ede sest tihti jäi sügüse mõrdu sisse või oli mõni talinõ mutijada mis koos iäga liikus ning kõik omaga juurõ lohestas. Koa tuli jälgida kas mõni murd kusagilt liikma ei piäse. Keväde ju akkasid talvõ tugõvast põhja kindi iuõsn murrud piält ruttu sulama kuni põhjast lahti tõusid ning siis tuulõ või troomi mõjul liikma akkasid. Isegi võrdlõmisi pisike murrukökäts võis terve jaa mutta lohataha võtta ning omaga minemä viiä. Paelu ond oln juhusi kus pisike murd lähäb ning mutiga kogo puutudõs akkab kierlemä nagu vurr ning rullib terve muti jaa  oma ümber.

            Kuna koloosi aegõs anti mutta jaopäräst ning ise materjali osta ning juurõ teha praktiliselt ei suass, olid mutid kaluritõlõ väga tähtsad. Uõlõga uadati, et meri mutta omalõ ei suaks. Kui ikkagl juhtus siokõ asi siis kanti nied mutid maha ning nõuti koloosist uusi. Eks midagi ju siis anti kua, või vahel anti materjali, et sai ise mutid valmis tehä. Nendel kis kergekäeliselt ei riskis olid siis mutid lõpuks juba naa paelu parandõt, et õigõt ljõna enäm õiõti olõski,. Sie tegi jälle njahudõ vällävõtmise mutist raskõks, sest parandamisegä tulid sõlmõd ikka suurõmad kui muedu.

            Kevädise rändpüügi aegõs ööbiti siis sadama majadõs või sugulastõ-tuttavatõ juurõs. Pärnus olid üemajadõks sadamas seisväd laevad, mõnõd kasutasid koa ljõnna majutust, kas siis üürikorterit  või mõnda muud varjanti. Nuõrdõl poissmeestel oli mõnõl koa küljesoojõndaja kelle juurõs siis päeva läbikültet ihu üese jõlusti üles soenda.

            Teine tegu oli sügüspüügiga. Kuna kaluritõl oli võrdlõmisi suur siia plaan ning Kihnu merest ei suass naa paelu siiga, et plaan ää täutä, tuli minnä naabersuarõ Ruhnu juurõ. Sie oli võrdlõmisi raskõ püük, sest sügüse ond iõlmad tuulõsed ning Ruhnu on kesk sügävät merd, ning kõikõlõ tuultõlõ avatud. Kua ei olõss siäl õiget sadamat kus tormavarjus olla. Ööbidä olõss kua kusagail muulal kui jõujaamõs või puatis. Jõujaam oli kua pisike ning mürä oli kua välläkannatamatu. Magati neljä mehegä kakuaami puadi kajutis nagu kilud karpis, kui üks tahtis teist külge kierdä, siis pidid sedä kõik tegemä. Sooja andis gaasipliit millele oli raudplaat piäle pandud, et sie natukõ rohkõm kütäks. Kajutiluuk oli natukõ paokil, aga sellest ikka ei jätkus ning umikuks oli apnikku naa vähä nagu kõrgmäestikkus ning piäd valutasid apnikupuudusõst ning gaasilõhnast.

            Tänäpäeva kaluritõl enäm sioksi ekstreemsusi taluda põlõ taris. Põlõ enäm plaana egä muid sioksi asju, mutta võid naapaelu osta kui tahad, piäasi, et ond sasja  iest osta.

            Järgmise umiku oli Mittal kalad muttõst välles ning kalutäüs kastiviõrn õuõs. Kuulda oli, et kõik kis välles käüsid said jõlusti kalu. Nied kis maha magasid jäid aga jõlma, sest üepäe päräst iäminekut oli meri tühi ning tegu oli, et kassilõ värsket suja. Aga siokõ ondki kaluri elu, ühele naerab õnn tänä, teisele uõmõ, kolmandalõ üleuõmõ, aga kis vähägi välles käüäd suavad ikka kua oma suurõd saagid käde

            Iõlmad läksid jälle külmäks, ning mõnõ päevä päräst oli meri jälle kindi. Nädäl aega püsisid eriti külmäd iõlmad ning võtsid terve mere kindi, isegi majaka all ei paistas enäm sulavett kusagil. Kihnu kaluritõlõ ning kua kõikõlõ teistele kihnlastõlõ ond tali tõsinõ abimies, sest tieb sjõlla vahele. Sie ond ainukõ aeg, kus Kihnu inime suab minnä sjõnna kus tahab ning mjõllas tahab, olga sie siis teater, susgulastõ külästämine või mis igänes edevõtmine.

            Kaluritõ tienistus ond küll siis pisike või päris olõmatu sest kala jääb nagu talvõunõsõ, aga samas ond sie jälle aeg kui suab mutid korda tehä ning koa puud tulõb talvõ metses valmis tehä, koo vädädä, suagi, lõhku ning laduda. Kevädeks piäväd puuriidad õuõs nagu miilinkid seismä. Paeludõl ond oma mets, teised piäväd jälle riigimetsäst ostma. Mõnõd lasvad koa maesõmualt puukuõrmad õuõ tõua.

            Tali lähäb oma külmä rahuga ning märtsis akataksõ juba kevädet uõtama.  Siätäkse puadid valmis, uadataksõ virid üle ning mõni panõb isegi mutid kottõssõ. Tavalistel aastatõl lasõb kevädpüüki ikka allõs aprilli kuus, aga vahel võib koa märtsis mere suaja, valmis tulõb ikka olla. Erilise uõlõga kuulataksõ jõlmateätesi ning käuäkse kua merejäres ää, et uata kas iä akkab iärtest lahti koa sulama. Kevädine päike ond kangõ kivikummõst iäd ää sulatama, siäl ju iä õhõm ning mua akkab koa soemat õhku vällä aama. Sedä nimetäkse kevädiseks iämädänemiseks, mua ond juba enäm-vähäm lagõ ning kõrgõmatõs kohtõs kua kui.

            Kakuaamimeestel akkab siis tõsinõ tegutsõmine, sest puadid tulõb tõrvata ning värvi,  ond ju suurõm osa kakuaamipüügil kasutatavatõst puatõst viel puust ning puu tahab vähämält korra aastas värsket kaitsõkihti piäle suaja. Kõegõ parõmad asjad, mis puud mädänemise iest kaitsvad ond tõrv ning ülgerasv. Mitte ükski keemiline puukaitsõ vahend ei suuda asõnda ülgerasva ning puadid, mis sist ülgerasvaga tehtüd ond pidäväd vasta aastakümnesi.

            Nagu kõikõs eluvaldkondõs, lähab elu edekohe, sedäsi koa kalandusõs. Püüsed olid algusõs puõmvjõltsõd, siis tuli kaproon ning nüüd akkab kaprooni ikka rohkõm asõndama tamiil. Puadiehitus materjalina ond suurmõst puu asõmõl kasutusõl plastik. Puadid ond uõldusvabad ning põlõ enäm koa sedä ohto et päiksegä lõhki kuivad või laenõga sõitõs korrad ning ristnaadid lahti lüeb.  Puupuatõga aga tulõb ikka ede, et ond juba tehes sisse pandud mõni puõlmädä laud, mis tulõb siis kaluritel ennästel vällä vaheta. Kalur piäb mõistma kua puutüed, puadi lavavahetus ond võrdlõmisi kieruline, sest laudu tulõb üheaegsõlt nii kierdä kui paenuta ning kueva lavaga ond sedä üsä raskõ tehä. Kõegõ parõmini paendub laud siis kui suaks tedä kievä vee siss leota, aga sioksi võimalusi kaluritõl põlõ. Natukõ ond abiks laudõ mere veess leotamine.

            Ning kui siis ühel hetkel iä lähäb, siis on Kihnu mua täus küll autusi, mootorrattu ning traktorisi, mõnõl puadid taga, mõni naasama. Tavaliselt viib iä kõegõ ennemä ää piälrannast, siis tormavad kõik sjõnna. Üheskoos aetaksõ puadid sisse ning ooaeg lähäb lahti. Kõik ju tiädväd, et egä piälrannast ahunast eriti luõta põlõ, aga proovitaksõ ikka, sest kalurid ond talvõst väsün ning tahtvad merekohta. Sie ond siokõ kirjeldämatu õnnõtunnõ, kui piäle pikkä talvõ suab jälle puadiga veepiäl sõita.

            Õigõ kalapüük lähäb lahti,kui Kuikapiäle või Kavarumere suajaksõ. Algusõs ond nuhtlusõks muedugi kiisad, sest vesi külm ning nied nõelapadjad, kusjuurõs viel kergelt mürgiste ogadõga, ond koa madalas meres. Aga või seda suab uata, sest ahunas ju koa siälsamas ning talvõ õhuksõks või mõnõl kua üsä tühjäks jään rahakotid sundvad riskieermä koa kiisaga. Ju niedki muttõst käde suajaksõ ning mõnõ sendi tõuad ju sisse koa. Kevädine püük ond kalurilõ sama, mis tubli lõuatäus värsket õhku lämbüjalõ. Suab ää maksa talisõd võlad ning kalur piäb pidevält vuatama kua edekohe ning suur osa tienitud raha lähäb investieeringutõks.

            Mõnõ aasta ond kevädpüük pikem, mõnõ aasta lühem. Kõik sõltub kui ruttu mere iäst tühjäks tieb, siis lähäb kala laiali ning nied kis kakuaamis käuäd, akkavad edevalmistusi tegemä.

Koa suagid ond egä aasta erineväd, mõnõ keväde tulad kõik siokostõ kala kuõrmatõga, et puadid pardaviõtsõni veess, mõnõ keväde põlõ kellelgi erilist kalaõnnõ. Ju loodus säilitäb sellegä ise oma tasakualu, ning ojab ää mere tühjäks püüdmise.

            Kui siis iä ond läin ning meri vaba lähäb lahti kakuaamõ sissepanõk. Kogolepitud kelläagõs tulad mehed sadama, üks või kaks tulad traktoritõ ning kärudõga või veoautuga, kakuaamid tulõb ju kudagi puatõssõ vädädä.

            Nagu kogo lepitud, tulid kellä üheksäks sadama kua Karja Kalevi brigaad. Ennemä olid brigaadid küläde kaupa, egäl küläl oma brigaad aga nüüd ond kõik segämini ning brigaadi üüdäkse brigadiri nime järge. Kalevi brigaadis oli kuus miest, suurõm osa sioksõd nuõrõpuõlsõd, kolmõ-neljäkümnesed mehepojad. Ainult Kauna Kusti oli terä testest vanõm.

            „ Lähme tuõmõ kõegõpiält ankrud ning ankrurossid lappajassõ ää.“ korraldas Kalev „ Kerijä piäks koa otsõ vist suurõlõ piäle panõma.“

            „ Võib küll, panõks kerijä otsõ paika, mia sua siis selle aegõs kui teie aidu sisse taritõ kerijä mootori piäle panna ning järge proovi.“ oli Mardi Gunnar , ligi kahe meetrine ning tugõvast üle saa kilunõ mehevolask, asjaga päri.

            Uiõ-Õuna Jaan, keskmist kasvu, kõhna ning süsimustõ juustõga, kolmõkümnene brigaadi pesämuna, kargas traktorissõ, teesed      ronisid kärussõ ning sõit püünistekuuri läks lahti.

            Ankrud tulõb ju jõlusti korrajärge puati laduda, ikka suurusõ ning asukoha järge.  Aidõ ankrud võivad terä pisiksemäd olla aga kastilõ, karja-aalõ ning tõulõ lähtväd ikka suurõmad parõma küünegä ankrud. Lappajassõ pannaksõ piäle ankrutõ viel akrurossid ning poipaelad. Suurõ puati käüäd tõu, aad, karjaaid ning kast. Mõnõdõl ond tõu aidõ külges kindi, mõnõd sjõduvad vällävõttõs tõu lahti ning keväde sisse pannõs jälle aidõ külge kindi. Kalevi brigaad kasutas esimest moodust.

            Üks-kaks.kolm ond meestel kakuaam puatis, kõikõl ond tüe tiädä ning pikkä juttu põlõ aega aada. Kõik tiädväd, et ruttu, sõni kui jõlusad jõlmad ond,  tulõb kastid sisse panna. Tuulõstõ jõlmõga sedä tehä ei sua. Egä keväde tulõb ede juhusi kus kakuaami sissepanõk tulõb puõlõli jättä, sest tuul lähöb tugõvaks. Allatuulõ suab viel kudagi akkama aga küljetuulõss ond raskõ, kannab puadi ää ning kakuaam ei jää õigõ koha piäle.

            Nied brigaadid kellel mehi rohkõm kasutavad kakuaamõ sissepanõmisel ning vällävõtmisel kahtõ lappajat, teene teisel puõl. Nied kellel mehi vähämä piäväd ühegä akkama suama. Muud põlõ kedägi, ainult kraami ond rohkõm puatis ning aega lähäb rohkõm sest pidevält tulõb ümber suurõ puadi sõita.

            Kui jõlmad lubavad ond nädälä-puõlõteistmegä kõik kastid siss ning akkab kergem elu. Või mis ta naa kergem ond kui üese kahest tulõb üles tõusta ning õhta vjõdusõl suab koo, sedä muedugi juhul kui räime ond ning ond koa kussõ räime panna. Kui siis kõik lähäb iästi, jõnd ond iä, jõlmad jõlused, kastõss räime ning ond koa kussõ viiä, siis lähäb kaluril mielest ää lühüke unõaeg ning muud raskusõd.

            Kakuaami tüe ond ju koa aastatõga kergemäks läin. Endistel aegõl oli kakuaami materjaliks puõmvjõll, mis oli mädänemise vältmiseks tõrvatud. Sie muutis aga selle materjali raskõks ning kõik tüe tuli ju käsitsi ää tehä.  Praegu on kastid kaproonist, puaetõl ond piäl kerijäd ning paelud võtvad koa räime sisse puõmi ning vintsigä. Räim võetaksõ puadist vällä imejätegä. Viel koloosiaegõs tuli suurõm osa räime käsitsi serbakutõga vällä kühveldä. Sii kasutasid mõnõd pisikest kavalust, et natukõ teste arvõl viili. Nimelt aeti serbaku ljõna ette kangõlõ, siis mahtus vähä räimi piäle ning oli terä kergem, muedugi satuti siis kua teste naeru ning põlgusõ alla. Lugu pieti ikka nendest kis tüesse tõsisõlt suhtusid ning ei prooviss teste selges liugu lasta. Legendid mõnõdõst siokostõst vanadõst kaluritõst kanduvad põlvõst-põlvõ edekohe. Või vähämält kandusid siiamoani, sest paelu oli ühist kalapüüki ning siis oli kua aega vanu lugusi jutusta. Nüüdsel aal ond ühist tüetegemist üsä vähäks jään ning jutud endistest aegõst ääbuvad.

            Jõlusatõ jõlmõga ond ümber suarõ peäaegu pidevält kuulda puaetõ mürinät. Ühed lähtväd lappama, teesed tulad räemetegä Kihnu imejä alla, kolmandad lähtväd räimekuõrmaga Lao alla või Võidu sadama. Egäüks sjõnna kussõ parajuttõ graafiku sai. Kakuaamipüük ond ju nagu spordivõistlus, egäüks proovib leüdä võrdlõmisi paelu kundõsi sest limiit ond piäl ning mida rohkõm jõvad räime vädädä, sedä suurõm ond tienistus. Kahjuks lähäb praegu limiit egä aastaga pisiksemäks ning varssi ond kakuaamipüügil sioksõmuega kriips piäl.

            Liimidi päräst piäväd mehed kua tormõ iõlmõga lappamõs käümä. Ühe umiku kellä kolmõst kogonõs Karja Kalevi brigaad randa. Iõlm oli kaunistõ tuulõnõ, mets kohisõs ning meri oli valgõ

            „ Noh, mehed, mis tieme?“ küsüs Kalev

            „ Tuul edälä puõlt, piälrandõs ond paelu aga latvõs piäks akkama küll suama.“ arvas Kauna Kusti, kui kõegõ vanõm ning kogõnum mies „ Piä asi, et liigasuurt troomi siss olõks mitte.“

            „ Kus Vana-Augu ond? Viiengest sioksõ jõlmaga akkama ei sua.“ arutas Mägrä Veeda, kolmõkümne seitsme aastanõ, kõhna, eledäpiägä kalur.

            Samal etgel akkas kostuma issi iäl ning ümber külmuõnõ nurga tuligi vällä mootorratas, Vana-Augu Pärt, selg kühmus ning käed künäsperiotsõst laiali, sadulas.

            „ Kurradi ratas, imes tuõrõst täüs ning kudagi käümä ei lähäss.“ vandus Pärt. Nagu juba üeldüd oli Pärt terä kühmus seljäga, lühüke, jämedä kehägä neljäkümne kahe aastane mies.

            Mehed koos,  otsustati Sorgo latva proovma minnä. Minek oli enäm-vähäm, tuul kergelt tagant ning kolmvierend tunniga oldi kohal. Suur puaet sioti kasti otsa ruamistiku külge, mehed kargasid lappajassõ ning sõitsid kasti teese otsa juurõ. Mardi Gunnar, kui kõegõ tugõvam, oli pujusõ puõl, Vana-Augu võttis tagumise seinä, teesed olid, kudas juhtus, keskel. Ljõna oli otsõ algusõst raskõ tarida.

            „ Kurradi räim, surub vist vasta põhja jälle. Mia tiämte, miks sii siokõ räim ond, et sedäsi põhjakohe panõb.“ karjus Kusti tormast üle

            „ Küll jõvamõ üles kjõsku, laenõ aitab kua terä kergütä.“ oli Kalev kindel

            Kui pujusõ alt läbi suadi ning üle puõlõ kasti lapatud oli, üüdis Gunnar äkest:

            „ Üsä praegu akkas kerkümä.“

            Ning otsõ oli sie kua nähä. Kuni suurõ puadini akkas meri äkest kihama, vesi läks suõmustõst valgõks.

            „ Piäme vist osa ruttu tahakohe laskma enne kui omal suõmusõd maha aavad. Sii paestab neid puaerkümmend tonni olad.“ pani Veeda ede.

            „ Vana-Augu, lasõ sia tagumist seinä järge. Meie tõmbamõ natukõ piäle, piäasi, et paelu tahakohe ei lasõ.“ korraldas Kalev

            Kui siis arvatav paras kogos räime ies ond, tõmmataksõ ljõna jälle üles, võetaksõ räim üsä kuiva ning akataksõ suurõ puati ammutama. Kalevi brigaad oli viel ainukõ kis selleks suurt uami kasutas, teesed tegäd selle tüe ää põllõga või vinsigä.

            Sedäsi lähäbki püük päeväst-päevä kuni limiit ond täüs ning tulõb kakuaamid merest jälle vällä viiä. Kakuaamid väätäkse einä- ning karjamuadõlõ kuima, parandaksõ ää ning viiäkse siis jälle kuurialla järgmist aastat uõtama.

            Ennemä kestis kakuaamipüük mai algusõst juuni lõpuni, siis praegu ond limiit naa pisike, et juba kolmõ nädäligä võib püük läbi olla. Sie ond kua üks põhjus miks ennemä olid kõik kalurid kakuaamis, nüüd tegeleväd räimepüügigä viel ainult puõlõd kalamehed. Teesed proovad selle aegõs omal ahunaga enge siss oida.

            Ennemä oli viel üks räimepüük, mis oli tervele suarõlõ elulisõ tähtsusõga, nimelt sügüsene võrguräime püük. Talinõ  leväkõrvanõ kihlastõlõ oli sügüsene räim, sedä suõlati sisse tünne viisi ning talvõ kiedeti räime-kartult või tehti räimerulla või viel mingisi muid mielepäräsi süemisi.

            Päris vanadõl aegõl käüdi võrguräime koa maesõmualõ viimes, et sedä siis vilja vasta vaheta. Kihnus oli ju moad vähä, ning terve suarõ jaoks ei jätkuss levävilja. Sügüsesest räemest sõltus siis vägä paelu, kudas tali üle elädä.

            Kahjuks ond viimastõl aegõl sügüsene räimepüük vällä surõmõs. Vahepiäl ei olõss enäm räime, nüüd kui räime jälle nagu akkaks tulõma, ei soa püüdä, sest limiit soab keväde täüs ning sügüse tohe ühtegi räime püüdä.

            Sedäsi lähäbki aasta-aastalt kaluritõ elu. Egäl aasta-aal oma võlu ning valu, mõnõd vanad püügiviisid ning vahendid jääväd unustusõ õlma, asõmõlõ tulad jälle uiõd moodsamad asjad. Praegu suudab kalamies viel oma ning pere ää toita aga mis tulõvik tuõb- sedä ei tiä. Kas kahekümne aastapäräst ond viel Kihnus sioksi kalamehi kis selle tüegä leibä tienväd ei mõesta vist küll kiegi üeldä. Meitel jääb ainult luõta, et koa saa aasta päräst ikka lautritõst puadid mere lähtväd ning kihlänõ ond võimõline oma peret toitma. Siis püsib elu sii suarõ piäl, sündüväd lapsõd ning põlvõst põlvõ kanduvad edekohe esivanõmatõ kogõmusõd ning tarkusõd.

                        Meie meri

            Kas sa tead kust meri algab

            kus on mere algusjoon

            Miks sa arvad, et siit kaldast

            alguse saab merevoog

Merel pole lõppu, algust

merel ainult vesi on

Merel pole omal valgust

päiksevalgus merel on

            Meri kannab suured laevad

            meri kannab paadid ka

            Silmapiir seob mere, taeva

            kõik näib ühtse, hallina

Miks meil merd on nõnda vaja

miks me mereta ei saa

Otsime me üles raja

maha jääb meist mets ja maa

            Meri kutsub, meri lummab

            kõik kes merest hoolivad

            Neile meri vastu kumab

            soojust, õnne, rahu ka

Mere keskel väiksed saared

mõned väiksed laiud ka

Meile saared nagu aare

kullast palju kallimad

            Pole meile vaja kulda

            kuld on ikka kurjajuur

            Meil on vaja merd ja mulda

            siis on õnn me hinges suur

Meri kingib meile kala

leiba annab põllumaa

Ei siis kostu nuttu, hala

rõõmsaid nägu näha saad

            Jätke meile meie saared

            jätke meile meie maa

            Ainult meile saar on aare

            teile ainult tühermaa