PUAEK
Iõlma siota ei kujutaks ede,
sedä lapikõst muad kesk merd.
Sio piegelpilt sulan ond veesse,
naa jõlusana tunnõd siäl end.
Puaek ankurdab Kihnu oma kohta,
et toerm tedä minema ei viiks
ning et kurssi ta oeda kua aitab,
kui lae lahkub sadamast siit.
Ikka näe mia siõnd seismes naa uhkõlt,
nao valvaks tervet merd ning muad.
Nagu rues olõd õidõ puhkõn,
meiti edekohe juhatad kua.
Et sia ealeski plinkmest ei väsüks,
näütä sihti meite rahvalõ,
kissi tihti nüüd eneselt küsüb:
„Kussõpuõlõ meiti viimes ond tie?“
MEREDE LAUL
Merede laul ond,
suan ühtseks kooriks,
sedäsi rändäb ta üle me mua.
Ikka ta ühendäb sõpru,
kis uõliks
aususõst, tüeküsõst, truudusõst kua.
Vahel ta muutumõs ond,
päris tormaks,
lõhub ning meüräb,
kui purjõs ond lae.
Aga me kuulama jääme,
nagu tummad,
ää unun mielest
kõik murõ ning vae.
Merede laul meiti kummitab kõikis,
tasa ond kuulamas taevas ning mua.
Merede laulu me piäme naa kalliks,
lauluta elädä nagunii ei sua!
MEDE VIIMNE KOER PÄTÜ
Mio lapsõpõlvõst ond pärit üks kurb lugu.
Ühekorra piäle jõula, kui vanapapa oli nädäläpääväd latsis oln, tuli tämä koo pissikse koerapojaga. Ema muedu koeri ei salliss. Sie sell aga sai otsõ kõikõ sõbras. Kõegõ rohkõm mieldis tämäl mängä lastõga. Nimeks sai ta Pätü. Kasus ta jõudõ ning „pätti“ tehä mõistis ta küllkua.
Sie asi oli kua, et kaessõ tagant aaminõ oli ta’lõ suur lõbu. Kassid aga olid siiani pere suurõmad sõbrad.
Vägev oli sie, et Pätü mõistis naerda. Külakaudu ulkmise muõdi tal kua ei olõss. Egätepidi tubli sõpõr, kodooidaja.
Kui õhta käde tuli, siis siädis ta ennäst asõmõlõ ahju iääre sjõrgu.
Pätü suatis lapsõd umiku kuõli ning siis tuli tahakohe.
Kui aga vanapapa õngõmere läks, siis ta uõtas kasvõi õhtani randõs, ei lähäss kere eledäs egä kedägid.
Kiegi ei mõestas arvata, mis tämäl mõttõs oli, kui õmbuõonad suuga süemäkausi juurõ tõi. Siis allõs akkas maiustama.
Ühe õhta ema riägib lastõlõ, et põlõ’mtõ taris koeralõ majatagant õmbuõoni tõua. Koer suab ise käde küll. Omavahel riäkis tuli ilmsiks, et kiegi ’mtõ olõss sedä tein. Siis akkasime paessma. Tuligi vällä, et tua nurgast tuli Pätü, õmbõõon suus ning pani selle süemäkausi kõrva. Muedugi käüs mjõtu korda. Üldse ta sei kõiki – tuõrõsi õoni, õmbuõoni, värskesi kuerka, pirnä ning kõiki, saesja puudõ-põõsastõ alt suaja oli.Üks asi oli küll, sasi tast üle oli. Sie oli müristämine. Ning tegemist oli kua, kui uiõ aasta ragettä lasti.
Kuid kõegõl ond oma algus ning lõpp. Ühe umiku oli koer uksõ taga ning niutsus, ise üleni verine. Terve lumi oli punanõ. Sjõdusime Pätü kindi, aga sie ei aitass. Aanurkõs olid katkisõd aknaluaesõ lasud. Piäle seda korda ei põlõ mia enäm jätn maha ühtegi luasikjõldu.
Pätül oli iõlus elu! Kõik armastasid tedä! Jää jumalaga! Piäle seda mia omalõ enäm koera ei põlõ võtn. Mia ise ei tiä miks?
ÜKS IMELIK ÕHTAPUÕLIK
Mia käüsi 8 suid Rock Citys tües. Rock City oli "Pärnu Kaluri" koloosi a/ü puhkõbaas. Enne mjõnd oli siäl admin. Oru Anni. Tämä akkas rjääkmä, et ei taha akata suid ää raiskama. Teste kääst kuulsi mia, et Annit olid jälitan siäl egäsugu "kuulmisõd" ning "nägemised". Vahest olid isegi talvõ tulõd majas põlõma akkan. Ligemäle minnes olid aga kõik kustun. Tieb jõrmu küll kua.
Mia oli juba mjõtu suid Citys tües, kui juhtus siokõ asi. Sügüsete käüs Kihnus üldse vähä rahvast, aga "Pärnu Kaluri" elektrikud tegid suarõ piäl tüed ning nämäd eläsid metsäpuõlsõtõs tubadõs, sest siäl olid kua ahjud siss. Umikusõ laevaga aga pidi tulõma gruepp Pärnu Kaluri komsomoli tüetäjäsi. Tellitud oli viel soe saun ning kalasuepp.
Naa tuli siis kiirusta ning minnä tubasi koristama. Juba oli vjõdunõ ning iemält paistsid Rock City tulõd. Karta olõss kedägi, kui tiäd, et majas ond viel inimesi. Pani tulõd põlõma ning akkasi pesusi vahetama. Pesi parandad aa ning koristasi kua kaminaruumi. Kui koridori kaudu käüsi oli kulda elektrikute tuas muusikat ning vaiksõt juttu. Kõegõ lõpuks olõks tuas nao asõt tehtüd. Nagu tekki olõks laotõt asõmõ piäle.Viimes oli tüe tehtud ning akkasi koo minemä. Väljäst lukki ei panõss, inimesed olid ju siss.
Umiku läksi tüese, mitte kell 7.oo, vaid iljem. Suur oli mio imetlemine, kui küeginaesõd riäksid, et tüemehed läin juba eele üle. Tulõd olid küll põlõma unun, aga mis sie siis oli, mis mia oma kõrvaga kuulsi ning ilmsi oli miski, sasi laskis miol tüe ää tehä ning julgustas kua.
PILVED Lastõga merejääres
Suurõd valgõd pilved ond tänä taevas. Ei tiä, kas vihma kua tõuad. Kas nad tiädväd, et lapsõd neid vaehtvad ning kui ää tüdüväd siis piäväd vahet ning siis uatavad jälle.Tuba minnes ond paelu uudisi riäki, mioksi pilvesi tänä oli. Kõegõ rohkõm oli lambu. Annali leüdis suurõ reesilaeva. Emmaliisale mieldis krokodill ning luegõd – kaelad õiõli. Kõiki pilvesi ond kõegõ param uuri kui muru piäle seliti maha eitä. Tüdrikäd on proovn neid kua papri piäle joonista, aga taevas ond nad ikka kõegõ kõegõ jõlusamad.
KOLKSO TEGEMES
Akna ruudi külges pidi olõma mõni nael või uaaek (konks). Sjõnna külge sjoti pael, mjõksõ otsa käüs pisike kivi või suurõm nael või muttõr. Kui õuõs läks vjõdusõks ning pererahvas kogonõs tuba, tõmmati iemält mjõtu korda – ikka kolks- kolks ning kolks. Kuikiegi vällä tuli, siis pandi juõsu.
Ühekorra vana Roobõrt oli akkan magama eitmä, kui vasta akõt käüs kolks. Sedäsi mjõtu korda järjest. Vanal lõpuks kops läks üle maksa. Võttis ahju juurõst kaika ning juõsis kaabaku tagant aama. Seda aga õuõs uõdati. Kaolt oli luõmõ juõtmisõ künä uksõ alla tuõdud ning vesi sisse veetüd.
Naa kui uks lahti läks, naa vana Roobõrt oli karsummdi künäs pitkes, naa et vesi aas üle jääre. Seda kjõrumist ning vandmist mis siis oli. Terve küläots rõkkas. Viimes tuli künäst vällä ronida ning tuba kobida. Poestõl aga oli nalja paelu.
|