Alguses oli sõna,
Ja sõna oli Jumala juures.
Mis on selle taga?
Kes oli selle taga?
Ja sõna oli Jumal –
Kas sa oled vait kurat,
Kurat, kas sa oled vait!
Ja kõik on tema läbi tehtud –
Kõik on tehtud.
Kõik.
*****
Kord Puškin Horatsiuselt viksis maha,
mul mõttes – sedasama teha tahan!
Eks seegi monument.
Ma suren küll
Ning sedamööda,
Must järele jääb haisev laip.
Ja usun ka, et pikkamööda,
mind ilmas unustavad kõik.
Mu mälestus,
ei lastest ela kauem,
on igavene pilkelaul.
See kajab korraks üle surnuaia.
Kas tuleb kaja?
Kuidas, kust!?
Kuid järele jääb kalmuküngas
ja leinajate pandud toekas rist!
…
Sa usu mind, kui kaovad need,
ma olen ilmast läind.
*****
Kui sa tuled too mul tilli,
mis sa ikka tassid lilli.
Lilledest ei söönuks saa,
tilli hoopis vajan ma!
*****
Kuuldes: „Ma tulen taevast ülevalt!“
Ei tule mina ülevalt.
Ma tulen põrgu laelt.
Ja sõnumeid vaid viletsaid,
teil sealt ma tuua saand.
Küll surm, me elud lõpetad.
Haud, kehad mädanevad.
Ta kaevat läbi lae.
*****
Vana tsivilisatsiooni häda on,
et kõik on juba ära proovitud.
Nii et uut laulu juba naljalt välja ei mõtle.
Ikka vaid vana uues kuues.
*****
Mia surõ küll
ning sedämuõdi miost järge jääb aisõv raip.
Ning usu kua,
et aapikku
mjõnd jõlmõs unutavad kõik.
Mio mälestüs
ei lastõst elä kauõm.
Ond „egävene“ naerulaul,
korra kulda üle surnuaa.
Kostab siis vasta?
Kudas, kust?
Kuid järge jääb auaküngäs
ning leinäjäte pandud rist!
Sia usu mjõnd, kui kaovad nied,
mia olõ jõlmast läin.
Mina
Räägitakse, pisut hull ma,
räägitakse, pisut loll ma.
Mõistus päris paigas pole peas,
vedu, ei võta milles peaks.
Räägitagu!
Minul nii on hea.
Räägitagu!
Mina nii just pean.
Räägitagu.
Nii on mulle hea.
Pole armas voodi mul,
pole armas jooma trall.
Armas kärestikumöll,
Jumaliku taeva all.
Kunglarahvas
Kord Kungla rahvas kuldsel aal,
kord istus maha jooma,
siis Vanemuine kepi naal,
läks sakusmenti tooma.
Läks aga suure lärmiga,
läks aga suure lärmiga,
läks aga suure lärmiga.
Läks lärmiga, läks lärmiga,
läks lauluga!
|
