Rannapiiga luulõtusõd
TUULÕLÕ
Tulõ, tulõ tuulõkõ,
paita mede lastõ sagris päidä,
paita nende päid ning puhu õrnalt.
Iäd mielt tied sia kõikõlõ.
Puhud merel lainõd laiaks,
lainõd laiaks, tuulõd tuesuks.
Kahestad kalda kõrkjatõs,
ragistad ruõväljädel.
Sia panõd metsä mühisemä,
põlisluanõ kohesõma.
Tulõ, tulõ, tuulõkõ!
JÕULUD 2002
Pühädemelu meil mieli valland,
kõik ond justkui uiõst algan.
Osturõõm ning kingitusõd,
armsad jõuluõnnitlusõd.
Postkuardid kaugõlt mere tagant
meil tervitusi jälle sadand.
On rahu mua ning taeva all
ning metses, aasal avaral.
Täheelki aknast näen
Kirikussõ minnä siän.
Ond jõulukirik valgõ, soe
ning õpõtaja kantslis loeb:
„Ond sündün Jeesus-lapsukõ,
kis lunastusõks kõikõlõ.“
TORMINÕ MERI
Kui tormab, mölläb merepjõnd,
siis lustil õiskamas mio eng.
Sie rõõmu tieb mu südämel
ning ojab mieled elevel.
Oi-oi sia mölläv meri lai,
mis mjolõ justkui kodoks sai.
Sjõnd uata kaldalt, imetle
sio vägevust, mis õndsaks tieb.
Ei suurõm õnn eal olla sua,
kui tunnõ, et mjõnd mõestad kua.
Oi-oi sia mölläv meri lai,
mis mjolõ järsku armsaks sai.
Kui kaodu maru, tuulõoog,
mis enge igatsust mjol tuõb.
End tunnõ mahajäätuna
ning kaldal kõnni üksindä.
Oi-oi sia mölläv meri lai,
sio järge igatsõma jäi.
MEDE EIT KUÕB KÖRTÄ
Tulgõ kõik tüdrikud torõdad,
tulgõ kõik poesiksõd paramad.
Tulgõ kõik naesõd ning nuõrikud,
naesõd ning nuõrikud nobõdad.
Tulgõ kõik uatama mede eite,
mede eite eedekestä,
mede aga memme mammakestä,
kissi kjäärib kangast kierulista,
kördikangast riibulista.
Kõik temä käe läeb kjõbõdastõ,
kiärpuud laulvad ladusastõ.
Kangas niides juba õhtaks,
lõngad kua ond puõlitud.
Siit suab körti kirikus käüä,
kirikus käüä, jõulus kanda.
Viel tulõb körti pulmakörti,
pulmakörti, pidukörti.
Lapsõd suavad lapsõkördi,
eit suab omalõ riipsuga kördi.
TULE JUURÕS
Tulõ juurõs jõstu üksi,
lõkkõst lennäb sädemi.
Ää mio käest enäm küsü,
mis mjol murõks südamel.
Olin nuõr ning elumöllöss
paelu aesju ununõs.
Nüüd mio juusõd muutun alliks,
armastus kua purunõs.
Olõks vaid, et elukieris
sjõnd viind ette kaugõlõ
Surm kutsus, karm ning vali,
valu jään vaid järele.
Üksi tulõlõ mia riägi
engelt oma saladust.
Ei sua mjolt mitte kiegi,
ää võtta mälestust.
ELURADA
Nüüd jõlma sündün inime,
küll ond ta närb ning väetike.
Ei ühtki ammast põlõ suus,
muajõlm paestab uus ning suur.
Ta rüegib, tal ond ele iääl,
kui üksi asõmõssõ jääb.
Naa vaikus majas otsõmaid,
kui eede tissi otsa sai.
Ning varssi ond tal jalad all
kõik aesjad olga kõrgõmal.
Tal matsub suu ning tatsub jalg,
ond tervist pakatav ta palg.
Küll õuõs paelu tegemist,
kõik luõmad tahtvad lugõmist,
kas kanad-kukõd olõmas,
kas lambad lauta tulõmas.
Piä uõtab tedä kuõlipenk
ning tuttava klassi uksõlenk.
Ond tarkus taris elutiel,
et kjõmpu ei jääks inime.
Viel ülikuel ond uõtamas,
kuid elul ond kua teene tie,
nüüd naesõvõtt ond uksõies
ning pere kasvab viel ning viel.
Ond lapsi terve tuba täüs,
mõnõl täüsmehe mõõt juba ammu käes.
Kua lapsõlapsõd tulõvad
ning pinsipääväd murõtad.
Nõnda eluratas ringä tieb,
ikka kjõtsam-lühem ies ond tie. |