PLIIDIALUNÕ

Rannapiiga

Eläme oma vanamehegä kahengõst metsä iäres talumajass. Meitel ond küll pesumasin ning külmkaepp, aga ahe ning pliit ond ikka viel üsä vana. Ahe ond Baltimuadõ suurõm ning üläl ahuaagu kohtõs ond lihasuetsõtamisõ koht. Puõl lammast mahub korraga sisse. Pliit aga ond siokõ, et mitte kudagi ei täü ää lõhku. Siäl all eläb üks mehike, kissi siäb meite elämist.

Taotamõ talõ vahel mõnõd kopikad, Eesti aa algusõs aga muedugi sentä.  Piäle sedä juhtus ikka meite elus mõnda mielepäräst. Kas tulid lapsõd uatama või tõi naabrimies puekaoba koo või viel mõnda.

Oli pensipäe, saemõ oma esimesed eurud ning uursimõ neid küekis lava iäres.

Vanamies ütles järsku: Me olõmõ oma pliidialusõ päris ää unutan! Taotamõ talõ kua ühe uiõ raha.“ Mia võetsi ühe kümne sendise ning taotasi pliidi auku.  Üks silmäpilk oli suur vaikus – siis akkas pliidi all kolõ mürin ning kolin, justnagu roeng olõks kaodu sõitn. Naasama järsku jäi kua kõik vaid.

Kõlinaga taotati pliidi alt parandalõ 10sendine tahakohe.

Vanamies arvas: „ Vist oli liiga pissike raha:“

AHUALUNÕ

Ühestes küläs ollõ vanal aal ahju all ahualunõ elän. Ei temä põlõ kedägid segän, aga lapsõd olla tedä kartn.

Pissike mies oln pikä abõmõga ning ette kurja iäälegä. Ette kuri iääl oln siis, kui ta seüä nõudn. Kõegõ rohkõm oli ta tahn praekartuli.

Ulga kasu oli tast kua: ahualunõ andn pererahvalõ sioksi tiätüsi, nao praegu annab jõlmajaam.

Ühekorra oli ta lausun naa: „uõmõ, kui õuni võtma lähäte, siis tulgõ lõunast koo, siis tulõb kolõ torm ning piksesadu.“

Jõudis käde uus umik. Päe paistis ning oli muedu jõlus jõlm. Uõlõga võeti õuni, vaod aeti lahti ning vahepiäl viidi rattatäved mõertsa koo rihalõ. Sedäsi läks tüetegemine lõunani.

Õunakuõrõm oli juba ratastõl ning sjääti koo puõlõ lõunalõ. Eit ütles:“Vagusi rohkõm lahti ei aa! Tiä, mis jõlm tõest tieb.“

Jõuti just metsäst vällä. Kodokatus juba paistis, kui tõusis kolõ torm. Vihma valas nao pangiga kaela ning pikne nagistas. Eit ütles:“Kuulakõ ikka vanõma inimese juttu! Praegu oleõks vaod lahti ning mine võta neid siält pori sist.“

Vanaaetilõ oli aga iääl ahualt ütlen, et tänä ää küll mere ming. Kala ei põlõ ning muetid aab paska täüs. Vana ei lähäss mere, tervis oli kua virisejä.

Õhta tuln teesed külämehed merest – ratastõ kuõrmad lamu täüs muetta.

„Küll ond iä, et meitel oma ahualunõ ond!“ arvas vanamies õhta.

NAADA-VANA

Naada-vana Juku oli keväde otsa oma puadiga jandan. Küll oli taris siit-siält kõpitsõda. Vaheta tuli kua mõni laud, siis viel takutaminõ ning lõppus tõrvataminõ.

Kui meri lahti läks, sai juba praamiga ljõnna. Esimene asi oli Jukul juuksuri juurõ minek. Keväde otsa oli temäl aga tuella piäs oln. Njagu oli päävitet, päris must, tuella alt aga valgõ.

Kui juuksur sedä nägi, raputas piäd ning küsüs: „Egä sie siol mõni akkaja aigus ei põlõ?“

INDREK

Rannapiiga

Ljõnnapoiss Indrek käüb egä sui mamma juurõs Kihnus.

Üle põllu eläb aga vanaemä vend. Naa kui poiss Kihnu jalad maha suab, ond ta otsõ vanaono juurõs. Sellel ju külgkorviga mootoratas ning ikka võetassõ kua Indrek korvi. Vahel suab kua bensupaagi piäl jõstu.

Poiss käüb vahel mjõtu korda üle põllu edekohe-tahakohe uurmõs, mis siäl tehässe.

Ühe õhta, kui lehmäd rannast ää tuõdi, tuli Indrek suurõ juõsuga üle põllu, ise ähmi täüs ning riägib: „Tiäd ve, Marikal ond siokõ lehm, et ond allõs puest tuõdud!“

Mamma:“Mis sia sedäsi arvad?“

„Aga usu või mitte, lehmäl ond allõs jõnnasilt kõrva külges“.

Imelik, mamma lehmäl ond kua sildid külges, aga sedä poiss ei põlõ märkän.

ÕUN

Ennää! siäl puulatvõs sia olõdki! Egä umiku, kui mia üles tõusõ,  siis juõsõ õuõ ning mio silmäd leüdväd sio otsõ üles. Kudas sia olõd naa jõlus ning kädesuamatu! Siäd oma palõ päävä puõlõ ning mõnulõd suvõsoojas.

Vanapapa ütleb, et õmbut raputa ei tohe. Sie tieb puulõ aigõt. Kui sia küpseks suad, saad ise alla.

Sedä mia nüüd uõta. Olõd ju siäl puulatvõs üksi ning siol ond kindla iäle igäv kua.

Ühe umiku aga mia levä sio õmbu alt roho sist.

Tänuks mia paita sjõnd ning puutüid ning siis süe sio ää.