PA^eNNKUÕEKÕ  TEGEMINE

       Tädi Liisi oli nuõrna Kalmul tüdrikuks. Tämä jäi viie aastasõlt vaesõkslapsõks. Tämä emä suri ää. Tädi Liisil tuli mõtõ, et tieb pa^ennkuõeka. Tegi taina valmis ning akkas küpsetämä. Küpsetäs ühe pannitäve ää ning proovis maiku. Ei olõss iäd.

      Õnnõks tuli siis tämä vanõm õdõ Tiiu kua Kalmulõ. Tiiu proovis kua maiku ning sai otsõ aru, et Liisi oli unutan suõla panõmata, ise tämä ei suass aru, et kuõgid magõdad olid. Pani siis terä suõla juurõ ning pa^ennkuõgid olidkid iäd.

OBOSÕ  RATASTÕ  EDEPANÕMINÕ

Obosõ ratta võllid võiti miärdegä ää, kui kauaks võidmata jäid, siis oli obosõl raskõ kuõrmad vädädä. Ennemä oli ju obo ette suur abimies. Ühtegid mootoriga sõeduriista ei olõss. Rattad siäti korda, siis tuõdi obo kas rihalt, kui oli tali või keve otsast, kui oli sui. Obosõl olid päitsed piäs, kuõnu all oli rõngas kus oli sõlmitud pael. Selle paelaga oli obo kua rihal seenä külges.
    Obo tuõdi vällä ning pandi rangid kaela. Ra^engõ külges olid leid. Leid olid tehtüd laiast rihmast või kuõtud tamsast. Leid ulatusid ümber obosõ. Nied ei lasõss ra^enga obosõl üle piä ää tulla, kui obo muast rohto näris või eina eenä – kotist sei. Talvõ oli obosõl ikka eenäko^ett juurõs.
     Kui rangid olid obosõl kaelõs, siis vääti obo ratta aestõ vahelõ, siis tõstõti üks ais üles ning rangi ruõ^emõga sai luõga aesa ning ra^engõ külge panna. Ennemä ühelt puõlt, siis teeselt puõlt. Kui luõk sai piäle, siis vääti rangid rjõnnudõga kindi, siis pandi obosõlõ va^eljad pähä. Ravad suhu ning va^eljastõ külges olõvad ohjad luõga alt läbi, vasaku puõlõ külge. Ohjad käde võetud, sai obosõga õuõst vällä minnä.
     Vahest aeti kua esimene sõnniku kuõrõm ratastõ piäle ning siis pandi obo ede. Meil Suõmetses oli üks nuõr obo naa tulinõ minemä akkama, et pidime ennemä va^eljad luõga vahelt või alt läbi panõma. Naa kui va^eljad pähä sai, akkas obo otsõ minemä, siis pidi ette ruttu obosõ ohjad pio võtma, et oost õiõti minemä juhti.