Ühekorra trehväsi mia puõdis Muru Lindaga kogo ning nägi tämäl sioksõ kirjaga kjõndu käe, mioksi mia ei olõss ennemä näin. Ette jõlusad kjõndad olid.
Mia küsüsi tämä käest: „Kusaka said sioksõd?“
Linda ütles: „Miolõ mieldib ikka uusi kirju vällä mõtõlda, üks laepp ond oma mõtõldud ning teene ond suka kirjakirja järge tehtüd.“
Tämä seletäs pitkält ning laialt, kui paelu tämä neid ond leiutan ning sedä oli üsä uvitav kulda. Linda ütles viel, et kui mõni tämäl jälle mõnda uut muõdi kjõndu näeb, siis küsüb kirja.
Meitel ju käüäd ikka kirjad sedäsi inimesi kaodu ning nendel arilikult kua inimeste nimed. Miol ond üks Juhani Manni kirja kört, ????????????
Ühekorra oln üks Lindalõ niedsamad kjõndad tahakohe tuõn, et ei suasskid kuõtud, naa raskõ kiri ollõ.
Mia küsüsi siis tämält: „Kas nied ond nüüd Muru Linda kirja kjõndad?“
„Jah, võib ütelda küll,“ arvas Linda.
Kogosuamine vaemuga
Mio vennäl Meelisel oli Surjus maja. Siäl maja ümber metses kasus paelu mustiku. Mia läksi sjõnna neid korjama ning jäi üeseks. Korjasi siis siäl marju ning akkas juba ämäräks kjõssma. Meelis oli Pärnüs tües ning tuli koo allõs üheteissme aegõs õhta.
Jõssimõ Meelisegä üestäs kellä üheni lava iäres ning aasimõ juttu. Oli ju suinõ aeg ning aknariidi me üeseks ede ei tõmbass, sellepäräst, et sie siokõ üksik maja suurõs metses ning akna taha uatama tulõ kiegid.
Küek oli siäl naa pissike, et külmetüskaepp oli suurõs kambris, kussõ mia magama eitsi. Meelis läks oma tuba.
Terä aega kõik vaiknõ – jarsku mia kuulõ, et üks tieb külmetüskapi uksõ lahti. Mia uata – ei põlõ kedägid. Mia panõ jälle silmäd kindi – ikka kuulõ, kudas üks käüb tuba kaodu. Miol oli juba jõrm naa suur, et pissi piä teki alla. Ikka kuulõ – samud käüäd tuba kaodu. Korra mõtlõsi, et lähä küsü Meelise käest, aga julgõss kuamtõ. Viimes tuli miolõ ikka uni piäle.
Umiku mia riäksi sedä Meelisele. Tämäle olõss sie uudis ühti. Meelis ütles, et vahel seesäb üks terve üe läbi sängü ies. Tämä pannõ siis küündlä põlõma, siis ollõ rahu majas.
Varssi tämä müüs selle maja maha!
Sedä präegu kirja pannõs käüäd kua viel külmävärinäd üle – üsä jõrmus oli küll.
OINA PÄE
Must oenas luusis õuõ piäl
ning mõtlõs, sasja tehä
tämäl oli ette igäv siäl
kuni nägi pitkes rehä
läks juurõ, võttis rehä käde
ning riisus õuõ puhtaks
tüed tehes jõudis õhta käde
oenas mõtlõs, nüüd vist puhkaks.
TORM
Kurja kuulutab kulli kjõsa
välles korjab tuult, laenõ ond vjõsa
jarsku laenõ suab tuulõ taha
teene laenõ ei jäe enäm maha.
Lainõd mölläväd – valavad randa
ei jõva enäm laevugi kanda
ei lendävägä lae enäm oo
ehk said kõik enne merepiält koo!
Lapsõpõlvõ mängüd
Mia elä Lempsi küläs. Kui mia laps oli, siis oli Lempsis paelu lapsi. Sii oli enäm-vähäm egäss peress 2 ning 3 ning 4 last. Egä päe saemõ Ansu juurõs kogo ning mänksime egäsugusi mängä. Meiti oli ikka 10 – 20 last korraga mängmes. Mänksime tere-muelkad, terevaad, kolmõsamu, kurni, palliatti, vällälüemist, rahvastõpalli, mädämuna, tigu, keksü, numbrikeksü, kummikeksü ning nuamängü. Tüdrikätegä mänksime nukkõga kua – õuõ olid ehitet mängümajad. Kõegõ põnõvam oli aga koloosimäng aututõga.
Aututõga mängmiseks oli Ansul suur plaets, kus olid majad, tied, põllud, eenämuad, karjalaut, sigala, karjäär. Sie oli ette vägev. Siäl olid olõmõs kõik traktorid ning põllutüeriistad. Mängükombain masindas mängült vilja ning kastiautud vädäsid karjäärist kruusa tiede piäle. Joess lükkäs kruusa laialõ ning. Kõik sie oli nao päriselt. Isegid koloosi lehmä kari liikus tie piäl, karjanõ taga. Karjalaodast vädäsid traktorid isegid sõnnikud põldõ piäle. Traktorid niitsid ning kuarutasid, inimesed panid eena kogo ning siis viidi sie koo laodilõ. Egaühel oli oma majapidämine. Sie oli üks tõsinõ, aga samas lõbus mäng. Olõks tänäpäävä lastõl kua sioksõd mängüd, siis olõks nämäd paelu rahulikumad. Sui sai sedäsi terve karjaga vahel umikust õhtani mängä.
Kui oli vihmanõ jõlm, siis mänksime tuas. Meitel olid egäsugusõd kirjutamisõ mängüd.
Viel korjasimõ pongsipaprisi, kui mõni jälle ljõnnast või väljämualt mõnõ uiõ papri sai, oli imetlemist küll..
Mõnõ õhta, kui juba vjõdusõks läks, läksime Ansu keldri otsa, olimõ siäl seliti ning uatasimõ tähti.
Kindlast võib üteldä, et oli torõ lapsõpõelv.
MAESÕMAL PULMÕS
Oli suinõ aeg ning mia oli siis kusagil 8aastanõ. Meitel oli taris minnä Uapsalu sugulasõlõ pulma. Mio emäpuõlsõd vanatädid läksid lastõna maesõmalõ tienijäteks ning jäid sjõnna elämä. Vanatädi Liisi eläs siis Lihulas, aga tämä tüdär Taimi Uapsalus.
Läksime siit isä ning emägä puadiga Lao alla ning siält bussiga Pärnü. Siäl saemõ kogo teste sugulastõga ning läksime Uapsalu. Pulmad olid nao ikka pulmad – jahti oli meitel lastõl küll, saemõ ju meie oma maesõma sugulastõga arva kogo. Kis olid aututõga, läksid teese päävä koo, aga meie akkasimõ bussiga tulõma. Buss aga lagus ää üsä Lihula ligidäl, ljõnna tornid viel paissid. Läksime kõik bussist vällä ning uõtasimõ siäl mjõtu tundi. Tiekõrvõs kasusid koltsõd marjad, seeme siäl neid ning mia sai tiädä, et nied olid murakad. Mia ei olõss ennemä sioksi marju viel näin. Õnnõks oli jõlm kua ette jõlus. Saemõ siis lõpuks ühe teese bussiga Pärnü, aga nda õhta allõs, et Lao alla ei suass enäm minnä. Olimõ Pärnüs üeseks ning umiku saemõ siis Lao alla. Akkasimõ puadiga tulõma ning nao kjõustõ oli kua puadi mootoril ühte viga ning sie jäi seismä. Saemõ sõoga ühtemuõdi Papina otsa mäele ning läksime Neemelt abi suama. Neeme Mari oli mio isä tädi ning ju siält siis ikka abi saemõ. Mia ei mäletä enäm, kudas asi edekohe läks, aga ju ikka koo saemõ.
Egätahes oli üks põnõv reis, eriti lapsõlõ, sellepäräst, et siis ju ei suass tihti Kihnust välles käüä. Laevad sõitsid vähä ning egä lapsi võetass juurõ kuamtõ!