Kaevandu Leili

1986. aastal maeti Palu Aleksit. Siis Rannametsä Valdo oli pissike poiss ning ütlen sedäsi: „Mia ei tiä, kudas sellel onil oli aega ää surra.“ Temä oli muedugi kuuln, kui vahel üeldässe, et ond naa rutt, et põlõ aega ää surra kua`mtõ.

Ühekorra toemõndas Kaevandu Leili lautõs, lüpsis lehmä. Neljä-aastanõ Taavo kükütäs kua uurma lüpsmist. Siis tõusis üles ning ütles:“Vissul ond neid mjõtu, miol üks, aga piimä ei tulõ.“

Siesama Taavo uuris vana suurt siga ning päris tämä käest:“No, mis sia kua sellest elust arvad?“

Ühekorra Suigu Mari ning Müürü Mari aasid juttu. Müürü Mari kaibas, et piä käüb naa paelu ümberkaodu, kas Suigu Maril kua käüb.

Suigu Mari vastan, et temä piä küll kaelakondi külges kindi, ei käü kusagil.

Peremies ning perenaenõ tuln laadalt obosõga koo puõlõ, aga obo oln naa laisk, et mitte tahtn sõita. Mies riäkn naesõlõ, et ostn laadalt tärpentiini kua, kui panõks tjõlga obosõ ännä alla ehk tieb erksamaks. Mies panngi tjõlga – oh sa juett, kudas siis obo pann aama. Vaenõ mies aga jäen maha, kui naenõ obosõga minemä kihutas. Siis mies mõtlõn, et panõks omalõ kua tjõlga…

Kodo õuõs oln naenõ allõs vankris, kui mies suurõ jutiga tuli ning õikan naesõlõ:“Mia piä üks viis verstä viel liduma, kudagi ei sua pidämä.

Ühekorra Jaents kasvatan suurõ abõmõ. Siis, kui teesed inimesed tedä näin suurõ abõmõga, öeln ikka:“Ai-ai, miokõ sia küll olõd!“

Siis Jaents ütlen, et piäb ikka võtma vist piegli ning uatama, kas ikka olõ oma njagu viel, miks inimesed sedäsi ütleväd. Uatan pieglisse ning ise naern:“Mia ei näe kedägi teissmuõdi vällä – Jaents, mis Jaents!“

Kord läin Pietri Mihkel talvõ obosõga Kihnust Puõtsi üle mere käbäsi (korjati siemneteks) viimä. Merel oln pragu siss  ning siält üle minnes põrutan rege. Üks käbäkoett oln maha satn ning katki läin.

Kihnus siis naerdi, et Pietri Mihklil läin munnikoett prao piäl katki.