|
TERE JÕULUMIES
TERE, TERE JÕULUMIES,
UÕTAMÕ SIÕND IKKA VIEL.
KARTSIMÕ, ET LÄHÄD RUHNU
NING ET JÕVAGID SIA KIHNU.
NÜÜD OND MEITEL RÕEMUS MIEL,
ET KIHNU JÕUDSID JÕULUMIES.
TAENTSMA TAHAKS AKATA,
ET SIA SUAKS PAEKKA JAGADA.
AASTAAAD
SÜGÜS,TALI, SUI NING KEVÄD
KÕIK NIED AASTAAAD OND KENÄD.
LÄHÄB VANA, TULÕB UUS
LASTÕL LUSTMIST EGÄSS KUUSS.
SÜGÜSE OND PAELU LEHTI,
ÕUÕS LEHESADU TEHTI!
TALVÕ PAELU LUND OND MUAS
SÕITA KELKEGÄ NÜÜD SUAB.
SUI OND MERE JÄÄRES JAHTI,
ULKÕS VEESSE, JALAD LAHTI!
KEVÄDE, KUI TUTID ÕITSVAD
LAPSÕD PÄRGI TEHÄ MÕISTVAD.
OLGA SOE VÕI OLGA VJÕLU,
LAPSI IKKA ÕUÕ KJÕSUB.
IÄ OND OLLA MEITE MUAL,
KUS VAHELDUVAD AASTAAAD.
MIO VANAVANÕMAD
MIOL OND TRAGI VANAEMÄ,
KIS KUÕB MIOLÕ SOKID.
TRAGIDAM VIEL VANAISÄ
KORDA TIEB TÄ VOKI.
NING KUI NÄLG MIO KÕHTUS PURÕB,
PAKVAD MOOSI, SAIA.
SUAVAD ARU LAPSÕ MURÕST
LAPSÕLAPSÕST MAIAST.
ISÄ NING MIA
ISÄGÄ MIA LÄHÄ MERE,
MUTTA TARIB TERVE PERE.
NING KUI AHUNAD OND KÄE
PUÕDI LÄHME PÜHÄBÄ.
ISÄGÄ MIA LÄHÄ AIDA,
VÕTMA PUID, ET TEHÄ LEIBÄ.
SUURÕ KUÕRMA KOO TUÕMÕ
KIARU TÜHJÄS AAMÕ UÕMÕ.
ISÄGÄ KUA MUUD OND TEHÄ
SELTSIS MÄNGÄ, PIDÄDÄ PÜHÄ.
NING SIIS ONDKID JÄLLE KÄE
ISÄDE PÜHÄ, ISÄDEPÄE.
EMÄ NING MIA
EMÄGÄ MIA TAHAKS MINNÄ,
SIIS KUI TÄMÄL AEGA,
LIMUNAATI OSTMA LJÕNNA
NING KUA LUÕMAAIDA.
AGA EMÄL IKKA RUTT,
PAELU TÜED OND TEHÄ,
VAHEST KUI MIOL VARUKS NUTT
PAITAB PIÄD MIOL TÄMÄ.
SELLEPÄRÄST TAHTSI RIÄKI,
OMA EMÄST SIOLÕ,
EMÄDEPÄE SEDÄ PIÄBKI.
ARMAS EMÄ MIOLÕ.
TALV
TALVEL PUUD ON KAUNILT HÄRMAS,
LOODUS PUHKAB RAHUS.
VÄIKE JÄNES ON VAID KÄRMAS
PUUDE VAHELT KADUS.
TALVEL PÄIKSE SÄRA NAPIB,
PILVED VÕIMUL AINULT.
ORAV VAIKSELT KÄBI NÄKSIB
HOPS, JA ONGI LÄINUD.
TALVEL MERD EI OLE NÄHA,
KAANE ALL TA VAGA.
KARUL TÖÖD EI OLE TEHA,
TALVEUND VAID MAGAB.
Luuletused kirjutatud, mõeldes lasteaialaste peale ja lastele. |
|