Kass, koer ning iir

  Ühekorra eläsid kass, koer ning iir, kissi teeneteist vihkasid ning aasid egä päe ühteteist tagant: kass iirt, koer kassi. Ühekorra, kui nämäd jälle ühteteist tagant aasid, juõsid nämäd suurõ ning paksu metsä. Nämäd olid üheteese taga aamisõga naa amõtis, et ei panõss üldse tähele, et nämäd metses olid. Kui nämäd sellest aru said, olid juba eksün. Kass, koer ning iir uatasid ümberkaodu ning otsid tied koo – sie oli asjata.

  Koer katsus oma ninäga tied leödä, aga ei suass akkama. Kass ning koer sattusid paanikassõ, et mis siis nüüd suab. Iir ütles: „Rahunõgõ maha! Kui teie sedäsi paanitsõtõ, ei levägid meie tied üles.“

  Kass ning koer jäid otsõ vait. Koer küsüs: „Sasja me nüüd tieme?“

Iir vastas:“ Kõegõpiält olõmõ rahulikud ning teeseks piäme akkama tied o^etsma.“ Kass küsüs:“Aga, kudas?“ Iir vastas, et mõtõlda tulõb.

  Iirel tuligi iilgav mõtõ. Tämä ütles:“Koer, kasuta oma ninä!“ Koer proovis uiõst, aga ei suass aisu käde. Siis ütles iir kassilõ: „Roni selle puu otsa ning proovi uata, kussõpuõlõ kodo jäeb.“

  Kass roniski puu otsa ning niipiä üüdis ülält: „Mia näe, kus meite kodo ond.“ Iir ning koer rõemustasid, aga mingi asja päräst ei tulõss kass enäm alla. Tämä seisis siäl nao kivikuju. Kass üüdis:“Mia karda!“ Iir vastas, et ei maksa karta, küll nämäd koeraga alla aitavad. Iir mõtlõs terä aega, siis kadus mõnõks minutiks ää. Kui tämä tahakohe tuli, oli tämäl käe suur leht.

  Iir üüdis kassilõ:„Karga selle lehe piäle!“ Kass kargaski ning sadi lehe piäle jõlma valuta. Siis näütäs kass, kussõpuõlõ tulõb minemä akata ning varssi olid nämäd kodo tahakohe.

Sellest aast piäle said koerast, kassist ning iirest suurõd sõbrad.