Talinõ päe kuõlis

Õuõs saab nüüd lund,

meitel kihnu kiele tund.

Mia tuli kuõli vara,

õues tjõlgub jumikara.

Siil näeb talvõund,

varssi tulõb vahetund.

Tänä meitel torõ päe,

 lumõsadu jälle käe.

Üks vana Kihnu kuningriigi lugu

  Ühekorra oln Kihnu suarõ piäl kuningriik ning sedä vaalitsõn lesk kuningas oma tütre ning pojaga. Sie riik oln tugõv : sedä kaitsid ümberkaodu laidõss eläväd ljõnnud, meress ülged ning mua piäl kuulikindlatõ kampsunitõ – troidõga mehed.

   Aga kõegõ erilisemäs testegä võrrõldõs tegi selle kuningriigi naestõvägi, kissi kandsid muajõlma kõegõ jõlusami riidi – körtä, sukkõ, käüsi, tanusi, põllõsi ning rätikusi. Paelud vaalitsõjad muulalt tahtsid sedä suaert ää valluta, aga suass`mtõ, sellepäräst et suarõ kaitsõks oln nda tugõv sõjavägi.

    Kuningapoeg arvas, et sie suaer ond liiga pissike elämiseks, aeg ond igäv ning tämä läks laia jõlma rändämä. Kuningatüdär oli ette tulinõ ning uõlas, tegi paelu njaputüed, tämäl oli kjõrstutäüs veimi valmis tehtüd.

     Üheltmualt  sai kuningal üksi elämisest imu täüde ning tämä arvas uiõst naesõ võtta. Üks ette kuri ning varandusõahnõ nõiutaja kuulis sellest. Tämäl tuli otsõ mõtõ kuninga naesõss suaja. Tämä imustas kuninga laevu, puaeta, merepüüsi, lehmi, lambu, obosi ning, mis kõegõ tähtsäm, kallistseltsi rätikusi ning põllõsi.

    Kuri naenõ kietis sioksõ nõiaroho, mis kuningalõ sisse juõta, et kuningas tedä omalõ tahass.

  Kuningas aas terve rahva ta^entsma, siäl oli paelu tüdrikä, kissi tahtsid kuninga naesõs suaja. Sjõnna tuli kua kuri nõid, kissi oma juõmisõ kuningalõ salaja sisse juõtis. Kuningas läks otsõ kurja nõia õngõ. Pidul ta^ensiti umikuni, piäle selle läks kuningas otsõ nõialõ kosja ning tulid suurõd, uhkõd pulmad.

  Kuninga uiõl naesõl oli tüdär, kissi ei viisiss tüed tehä, kissi ei mõestass kjõndu, kapõti egä körtä kududa, käüsi kirjuta egä püürä vällä õmmõlda, palakad olid kõik pitsetä.

Kuri võerasemä otsustas kuninga tütre oma iäks tüese panna. Kuningatüdär tegi võerasemäle sedäsi tüed, et käepiod olid terven õerutud. Kui kuningatüdär jõvass enäm tüed tehä`mte, ähvärdäs võerasemä kuningatütrele painaja piäle suata.

    Kihnus akati riäkmä, et uus kuninganna ond ette kuri ning tahab suarõ rahvalõ alba, käüb üesete painamõs. Mjõtu korda oli tedä ää tuntud, kui ühe suust kärbläsenä vällä lendis, lüedi ta vigasõs. Sellest aast piäle kuri kuninganna lonkas ühte jalga.

Kuningas ei ususs küläjutta ning arvas, et inimesed on naasama õelad ning kadõdad. Ikkagid tämä otsustas järge uata, kas kuninganna ikka magab pimedätel sügüsüedel oma sängüs. Oma suurõs imestusõs nägi kuningas, kudas kuninganna ühe üese kodont vällä läks.

   Kuningas vihastas ning otsustas kurja nõia Kihnust vällä suata. Tämä kutsus oma sõbrad ljõnnud laidõ piält abi. Nied võtsid kurja võerasemä ning tämä tütre noka vahelõ ning taotasid Kihnust ette kaugõlõ, maesõmualõ, kust meress eläväd ülged  lasõss nendel enäm tahakohe ooda`mtõ.

   Kihnlasõd olid piäle kurja nõia ning tämä tütre lahkumist ette rõemsad. Enäm ei kiõusass kiegi teist. Painajad ning tuliännäd kadusid suutumaks ää. Laiõs jõlmõs ümberkaodu rändän kuningapoeg tuli lõpuks koo, võttis ühe targa ning tüekä Kihnu tüdriku omalõ naesõs. Nüüd tämä tiädis, et terves jõlmas põlõ jõlusami tüdrikä, paramad kohta elämises egä suurõmi rikkusi kui Kihnus.