Teisspuõl muajõlma, Kihnust tuhandõsi kilumeetrisi iemäl uiõl mual leüti ühes indiaaniõemuss poiss nimegä Jõnn. Tämäl oli üks murõ. Tämä riäkis teissmuõdi kielt, kui riäksid teesed siäl suguaruss. Õemu piälik ei tiäss, sasja tehä.

  Ühekorra Jõnn ütlen: „Mine tuõ ütist muast kuasta paa kuaes ää!“ Mitte kiegi suass aru, sasja tämä riäkis.

    Kui Columbus uiõ mua leüdis, läks tämä otsõ sisemualõ ning leüdis selle õemu. Indiaanlasõd aasid Columbusõ otsõ minemä. Suur muadõavastaja läks tahakohe laeva piäle ning märgistäs kuardi piäl selle mua ää.

  Jõnn oli läin Columbusõlõ järge ning iiln salaja laeva piäle. Aga laevamehed olid poesi  otsõ kindi võtn. Columbus karjus ispaania kieles: „Poiss, kurivaim, mis sia sii tied?“ Aga laevamiestele poiss mieldis ning nämäd võtsid poesi oma seltsi. Mjõtmõtõ kuudõ kaupa mere piäl ollõs sai Jõnn ette paelu tiädä  merest, tuuldõst ning laevatüedest.

  Ühe umiku oli siokõ kärä lahti et. Madrusõd karisid:“Mua, mua!“ Jõnn juõsis rümmist vällä, ronis masti ning näütäs njapuga, kussõ tämä minnä tahtn. Columbust muedugi uvitas sie ning laeva ku^erss võetigi sjõnna ühe pisikse suarõ puõlõ. Sedäsi jõudsid nämäd Kihnu suarõ piäle. Naa kui lae Kihnulõ ligemäle jõudis, kargas Jõnn laeva piält veesse ning oos Kihnu. Lae aga pidi suarõst kaodu minemä, sellepäräst et vesi oli madal naa suurõ alusõ jaoks.

  Jõnnul oli ette iä miel: sii suadi aru, sasja tämä riäkis.

Sie jäeb aga suurõks mõestatusõks, kudas Jõnn sjõnna uiõlõ mualõ sai.