Rotid ning rätsep

Ühekorra eläs üks rätsep, kellele üldse ei mieldiss rotid, aga nied elukad ei arvass sellest kedägid. Rotid siädsid oma elämise rätsepä juurõs sisse. Rätsep õmblõs parajutõ ühte pluusõt ning kui tämä puõlõl õmblustüe käest ää pani, olid rotid otsõ jaol. Rätsep akkas uiõst pluusõt tegemä ning saesja tämä nägi – uus pluusõ oli terven auka täüs. Rotid ise uatasid piält ning kihistäsid naeru.

Siis rätsep ütles kõva iälegä, et rotid kua kuulõks:”Nüüd miolõ aitab, otsõ püiä nied rotid kindi ning tapa ää!” Tämä proovis ühte- ning teissmuõdi, aga roetta käde ei suass. Saesja tehä?

Tämä nägi ajalehtes kuulutust rotitapjast. Rätsep kutsus selle mehe koo, aga rotitapja oli üsä kallis ning kuri mies.

Tämä ütles:”Mia püiä nied roetid kindi, aga selle iest tahaks otsõ raha käde.” Rätsepäl ei olõss naa paelu raha, tämä õmblõs üe läbi särkä ning umiku vara läks turu piäle müümä.

Mitte kiegi ei ostass tämä käest särkä.

Rotitapja tuli raha küsümä, rätsepäl ei olõss anda. Rotitapja sai selle piale naa vihalõ, et tappis rätsepä ää ning laskis rotid uiõst lahti. Nüüd oli roettõl pidu  - nämäd eläsid siäl majas üksi, kedägi ei olõss taris karta ning tillevoniga riäksid naa kaua, kui kõnõaeg otsa sai.