Kihnu ond üks jõlus suaer. Egä keväde õitsõvad sii egäl puõl sinililled ning ülasõd. Kihnu suaer ond üsä pissike. Mia elä Siäreküläs. Mio maja ond otsõ tie iäres. Miol ond emä, isä, kaks koera, lehm ning neli kassi. Mio koerad ond ette torõdad, aga üks nendest ond kua kuri. Mio koerdõ nimed ond Kapo ning Pätu. Mia mängä oma koerdõga õhta ning pärastpuõlõ käü kua jalutamõs. Kassõ nimed ond Nurr, Miisu, Kurr ning Killu. Lehmäle anna mia egä õhta einu. Mia aitasi oma vanõmatõl sui einu tehä.
Miolõ mieldib Kihnus elädä.
Koer ning kass
Eläsid ühekorra koer ning kass üestäs ljõnnas koos oma peremehegä. Ühe päävä läks peremies muale oma maja uatama. Juurõ võeti kua koer ning kass. Nendele oli muaelu täütsä uus, natuksõ võeras. Üsä niipiä nämäd arjusid ning otsustasid minnä natuksõ kodont kaugõmalõ asja uurma.
Kass ning koer muudkui läksid ning läksid, aasid omavahel juttu, mõlõmal oli üsä iä mual olla. Siis jõuti metsä, küll siäl oli paelu uatamist! Natuksõ aa päräst küsüs kass:“Kas sia tiäd, kus me olõmõ?“ Koer vastas:“Küll mia mõesta koo tahakohe minnä.“ Aga ümberkaodu oli tihe ning paks mets ning enäm ei tiäss ei kass egä koer, kustpuõlt nämäd olid tuln.
Kesspaega metsä seisis üks vana lagun maja, nämäd mõtlõsid, sasja küll tehä. Kõhud olid kua juba üsä tühjäd, aga seüä ei olõss mitte kusagilt võtta. Siis akkas vihma sadõma....
Oli käe üe. Peremies läks õuõ uatama, kus tämä sõbrad kass ning koer ond jäen. Arilikult olid nämäd sioksõ kelläaaga uksõ taga ning tahtsid seüä. Peremies mõtlõs, et uõtab umikuni.
Umik oligi käe, koera egä kassi ikka viel ei olõss koo tuln. Peremies läks neid oetsma. Tämä oetsis tuenda ning tuenda, üüdis, karjus ning vilistäs – sõpru ikka ei olõss kusagil.
Koer ning kass oetsid samal aal seüä, koer murdis jänese maha ning sei apukasi marju.
Läks kaodu päris ulk aega, peremies akkas juba ljõnna tahakohe siädmä. Äkest tämä kuulis koera aukmist ning peremies nägi, kudas tämä sõbrad metsä puõlt tulad.
Siis lepsid kõik kogo, et enäm mitte kordagi üksi naa kaugõlõ jalutama ei lähä.
|
