Sünge maja

Aivo Must

  Tartus Toomõ tanavas oli 1943. aastal üks suur-suur maja. Sie oli kahekordnõ maja, kus oli ammu aega tahakohe elän üks vanamies.

  Kohalikõl ku^ettõl tuli tahtminõ sjõnna sisse piilu, aga maja ies oli ette suur ning kõrgõ aid. Värävä ies oli pirakas taba. Sellepärast ei tohess poesid päävä sjõnna minnä, plaaniti minnä üese. Päräst pitkä vaidlõmist lepüti kogo, et suajassõ kogo üese kellä üheteissmest Toomõ tanava puõe ies.

  Poestõl olid juurõs taskulambid, labõdid ning ühel isegi keüs. Üle suurõ aa said poesid keve abiga. Põõsastõ ning õmbudõ vahelt iilis jõudsid nämäd lõpuks vana majani.

Poesid olid kuuln jõrmsi jutta selle maja kohta, aga sie nendele ei loess suurt kedägi. Nämäd tahtsid oma silmägä nähä, sasja siäl majas siss ond.

  Kui nüüd päris aus olla, siis üks poestõst oli mia, Pieter. Mia oli esimene, kissi selle maja repi piäle päräst 30 aastad uiõst astus. Lavad kääksid, rotid tegid iält teisspuõl ust. Mitte kiegi ei tahass ust lahti tehä. Siäl mia siis olõ, uksõ ies, omal käed väriseväd.

Mia võtsi oma julgusõ kogo, akkasi lingist kindi ning tõmbasi uksõ lahti. Selle sama momendigä lendis üks nahkiir miolõ vasta piäd ning mia sadi repi piäle selite maha. Kõik kohkosid  ää. Teese korra piält oli selgest kosta juõsmist. Mitte kiegi ei suass aru, kissi või mis asi sie võis olla. Meie otsustasimõ asja uuri. Meite ies oli suur repp, kust me puarikaupa üles läksime. Parandad kriuksid ning repiastmõd nagisõsid.

  Jõudsimõ teese korra piäle....  Mio ies seisis kummitus, kissi miolõ otsa jõllitas, ühes käes kjõrvõs. Oh sa ju^ett, kudas terve pandõ majast vällä juõsis!

  Õuõs targutasid kõik tagantjärge, et ei olõks pidän vällä juõsma. Arvati, et tulõb tahakohe minnä, et mis siäl ikka karta ond. Kõikõl taskulambid ning labõdid käe juõsti rüekis tuba tahakohe. Kummitus näütäs ennäst uiõst ning raius Tõnisõl kjõrvõga njapu otsast ää. Kõik olid nao tuulispask õuõs, siis üle aa tanavas tahakohe.

Sellest aast põlõ mitte kiegi julgõn sjõnna enäm minnä.